Kommentaar

Toomas Alatalu | Mõrad Moskva teise maailmasõja käsitluses 

Toomas Alatalu, vaatleja, 7. aprill 2020, 16:01
Foto: Teet Malsroos
Venemaa pandi küll 30. aprillini pandeemiaga võitlemise režiimile, mida saatis ka sõnum, et 9.mai võiduparaadi kohta uusi teateid pole ja näidati kaadreid Venemaa relvajõudude peakatedraali ehitamisest, mis peaks selleks ajaks valmima.

Sestap on selge, et Vladimir Putini režiim paneb punkti oma neljandale (2003-5, 2008-10, 2013-15, 2018-20) Suures Isamaasõjas saavutatud võidu ümmarguse ehk 75.aastapäeva kampaaniale. Need kõik on alanud Stalingradi lahingu võidu tähistamisega ja lõppenud võiduparaadi kordamisega 9.mail Punasel väljakul.

Võimalik, et seekordne paraad saab olema väiksem. Tema toimumist peaks kinnitama laupäevane saluut Slovakkia pealinna Bratislava vabastamise auks Moskvas ehk siis mainitud kampaania välispoliitilise osa jätkuv täitmine.

Päev varem, 3.aprillil toimus aga sündmus, mis kinnitas, et Ida-Euroopa riigid, kes pärast külma sõja lõppu on samm-sammult ja mida aeg edasi, seda valjemalt ja julgemalt esitanud ja kaitsnud oma arusaamu teise maailmasõja algusest ja kulgemisest aastail 1944-45 lähevad nüüd samuti oma tõega lõpuni.

Nimelt võeti Tšehhi pealinnas maha marssal Ivan Konevi ausammas, keda Moskva loeb Praha ainuvabastajaks. Tuleb lisada, et 1956.aastal juhtis see nõukogude väepealik Ungari ülestõusu mahasurumist ja oli 1961.aastal väegrupi juht Ida-Saksamaal, kui tema sõdurid ehitasid Berliini müüri. 1968.aastal oli Konev reservis, ent monument talle Prahas avati alles 1980.aastal ilmse märguandena, kuidas ajalugu mõista.

Kuju teisaldamist (läheb muuseumi) arutati avalikult pea aasta ja Moskva vastusõdimine ei väsinud ka siis, kui Tšehhi parlament kuulutas detsembris 21.augusti (nõukogude uus okupatsioon 1968.aastal) okupatsiooni ohvrite päevaks. Uus monumendisõda pole veel lõplik.

Protestid Moskva praeguse võidukampaania piiriüleste ürituste vastu algasid veel juulis 2019, kui Eesti, Läti ja Leedu välisministrid teatasid, et pole jätkuvalt nõus oma riikide vabastamise jutuga. Augustis-septembris tõusis esiplaanile Poola, kes jättis Venemaa presidendi kutsumata teise maailmasõja alguse aastapäeva tähistamisele. Sealtpeale on Putin teravalt reageerinud igale Poolast tulnud sõjaga seotud signaalile, rünnanud Poola riigi juhte ja ajalugu. Isegi Krimmi hõivamise aastapäeval 18.märtsil ei saanud Putin läbi poolakaid halvustamata. Venemaa ladvik tervikuna aga ründab teisigi riike.

Eesti ja eestlased on selles mälu ja tõdede sõjas olnud Venemaale üks ebamugavamaid  tõestusmaterjale kogu Euroopa kontekstis – on ikka selgelt küsitav rääkida vabastamisest, kui ligi 10% elanikkonnast ja just selle haritum osa eelistas 1944.aasta sügisel uuele võimalikule vabastamisele põgenemist meritsi neutraliteedi säilitanud Rootsi. Tegu oli teadliku valikuga, sest lähenevate „vabastajate“ all elamise kogemused olid värsked.

Niivõrd massilist nõukogude armee eest pagemist ei toimunud mujal Euroopas. Ei saanudki toimuda – seda võimaldasid Eesti saared ja rannaääred. Nagu teada, tähistati selle ainulaadse paatidega põgenemise 75.aastapäeva mullu New Yorgis ÜRO istungjärgu aegu peaminister Jüri Ratase ja välisminister Urmas Reinsalu osalusel.

Moskva vastukäiguks tuleb pidada Venemaa välisministeeriumi kõneisiku 30.jaanuari avaldust sellest, et Tartu rahu ei kehtigi ja on ajalugu, Eesti vabariik aga olla Moskva enda tehtud Eesti NSV õigusjärglane jne. Pikk nimekiri meie valedest arusaamadest ajaloost kõlas vahetult enne 2,5 aastat kestnud Eesti Vabariik100 pidutsemise finaali. Ehk siis enne Tartu rahu sõlmimise ümmargust aastapäeva, mis võiks ju isegi olla ühiseks pidupäevaks mõlemale riigile, kui meenutada nõukogude ajal hooti räägitut sellest, et rahulikule kooseksisteerimisele pani aluse Tartu rahuleping kapitalistliku Eesti ja sotsialistliku Venemaa vahel. Paraku anti nüüd Moskvast teada, et nende arust meil polegi, mille üle pidutseda.

Nagu viimasel ajal on kombeks saanud, Eestis sellega eriti ei polemiseeritud. Riigikogus sündis Poola toetamise ajendil küll 73 saadiku ühisavaldus „Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest“, ent selle teksti avaldas vaid üks väljaanne. USA riigisekretär Mike Pompeo saatis 24.veebruaril Eestile igati inspireeriva tervituse, milles kõrvutas Tartu rahulepingut ja USA iseseisvusdeklaratsiooni, sest mõlemad on kantud rahvaste enesemääramise õigusest ja õigusest lõpetada võõrvõimu valitsemine omal maal. Kummalisel moel on Pompeo läkituse peasõnum osundus 1940.aasta Wellesi deklaratsioonile, mis oli ja on USA vastuseks Moskva jutule Baltikumist 1940 ja Krimmist 2014, siiani eesti keeles avaldamata. Ehk oodatakse deklaratsiooni ümmargust aastapäeva?

Selge see, et Moskvas kõlavad saluudid ka Viini (13.aprill), Berliini (2.mai) ja Praha (9.mai) 75.aasta taguse vabastamise auks Nõukogude armee poolt. Rossia24 äsjane telereportaaž kinnitas, et Prahas võidakse mai algul avada ka monument Vene vabastusarmee – ajaloos rohkem tuntud vlassovlastena – võitlejatele, kes 5.mail 1945 pöörasid relvad oma seniste liitlaste Saksa vägede vastu, takistasid neid katses teha Praha linn maatasa ja tõrjusid sakslased linnast välja.

Päev hiljem lahkusid nad linnast, et alistuda kohale ruttavatele USA vägedele, ent liitlaste varasema kokkuleppe alusel anti enamus neist nõukogude armee kätte ja see viimase hetke kannapööre ei päästnud kedagi. Samas oli kannapöörajaid toona teisigi: Itaalia, Rumeenia, Ungari, rääkimata Molotov-Ribbentropi pakti ohverriikides toimunust.

Nüüd võib sõja lõpu keerdkäikudes avaneda veel üks lehekülg ja tasub jälgida reageeringuid sellele.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee