Pereema sõnul olid nad käinud abikaasa ja lapsega laupäeva pärastlõunal Kristiine tänavatel jalutamas. Tänavad olid peaaegu inimtühjad. 

„Kõik oli kuidagi välja surnud, linnukesed aga laulsid ja üldse oli väga muhe. Vastutulevad inimesed põrkasid naeratusega teisele poole teed. Üks tüdruk ütles isegi aitäh meile, kui me teda nähes ületasime teed. Tänasime teda ka hea sõna eest,“ kirjeldas pereema Õhtulehele.

Idülliline jalutuskäik sai aga ootamatult läbi, kui pere möödus Kristiine Grossi poe lähedal kahtlasest mehest. „Järsku nägime kauguses veidi sagris olekuga umbes 70aastast vanameest. Mäletan, et registreerisin - ei see pole bomž, tal on uued ja puhtad, kuigi kortsus riided seljas, sealhulgas korralikud kummikud,“ kirjeldas ta. 

Erinevalt nendest, kes perekonnaga viisakalt distantsi hoidsid, olid vanamehel muud plaanid.

„Ta kaapis rõõmsalt meie poole ja enne kui ma jõudsin käruga ümber pöörata, hakkas vankri kohal rögastades köhima. Niimoodi meelega, kõrist surudes. Karjatasin, vist. Vanamees rögastas veel rõõmsamalt. Jooksime kiiresti kaugemale. Lubasin vanamehele politsei kutsuda, ja tema vastas, et annab mulle peksa ja hakkaski tönts-tönts meie poole liikuma,“ meenutas pereema õudusega. „Tegin paar kiiremat sammu eemale. Abikaasa sai väga vihaseks ja korraks isegi astus tema poole, igaks juhuks võtsin talt käest kinni, et niimoodi küll ei lahendata asju,“ lisas ta.

Mida sellises olukorras teha? „Jooksime käruga paar tänavahert eemale ja ise samal ajal mõtlesin: okei, ma kutsun politsei, aga kuidas ma seda väljakutset kirjeldaks? Ähvardav köhimine? Ilmselt vaimsete häiretega, arvatavasti deliirium,“ küsis pereema ja tõi välja, et kui vanamees oli lubanud talle peksa anda, oli tema hääl kõlanud kummaliselt rõõmsalt ja elavalt.