Kommentaar

Mart Soidro | Parlamendi prisketest palkadest ja eripensionist (1)

Mart Soidro, literaat, 2. aprill 2020 12:16
Foto: TH
Enne kui peatuda Isamaa, Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni algatatud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse muutmise seaduse eelnõul, millega antakse riigikogule õigus vähendada kõrgemate riigiteenijate ametipalkade koefitsiente, peame minema ajas ligi kolmkümmend aastat tagasi.

18. juunil 1992. aastal, seega kaks päeva enne rahareformi võttis ülemnõukogu 66 poolthäälega (vastu oli 4, erapooletuid 2) vastu Eesti Vabariigi presidendi ja Riigikogu liikme ametipalga, pensioni ja sotsiaalsete garantiide seaduse, mis hakkas kehtima 1. juulist 1992. Selle istungi stenogramm on riigikogu koduleheküljel olemas, see on väärt lugemismaterjal kõigile poliitikahuvilistele. Kiirkorras vastu võetud seadus sai aluseks kõrgete riigiteenijate tulevasele palgasüsteemile, aga nii kummaline kui see ka ei ole, kulus kogu aur üksnes ülemnõukogu liikmete sotsiaalsete garantiide seadustamisele.

Mis seal salata, tagasihoidlikkusega need sangarid just ei hiilanud, mõni päev enne rahareformi keevitasid nad endale vanaduspensioniks kolm Eesti keskmist palka. Nii et aprillikuust alates saavad viimase ülemnõukogu ning VII ja VIII riigikogu liikmed igas kuus 2598 eurot puhtalt kätte. Üksnes IX koosseisus olnud rahvasaadikud saavad mõnevõrra vähem. 

Visalt levib legend, et kui seda seadust hakati vastu võtma, küsis ülemnõukogu saadik Kaido Kama kolleegidelt: „Mehed, kas teil häbi ei ole?” Mille peale „elunäinud töökaaslased” vastanud äsja Kristuse ikka jõudnud Kamale: „Mida tead sina, poisikene, pensionitest!” Ei tihanud parasjagu Admiral Bellingshauseniga Vaiksel ookeanil seilavalt Kamalt seda kõva häälega küsida, kas lugu on üldjoontes õige. Olen kindel, et nagunii oleks ta oma toonast rolli saadikute ohjeldamisel vähendanud. Eriti nüüd, kus ta saab ka ise juba mitmendat aastat kopsakat pensioni, mille poolt ta toona ei hääletanud...

Oh ajad, oh kombed!

Sellel universumi seisukohalt vähetähtsal seigal polekski mõtet nii pikalt peatuda, kui ülemnõukogu toonane seadus poleks põhjustanud aastakümneteks ebaõiglust. Hetkel pole värskemaid andmeid käepärast, aga kolm aastat tagasi maksis riik 170 ekssaadikule eripensioni, mille suuruseks oli 75 protsenti riigikogu liikme ametipalgast. Kahekümne aasta jooksul kulus 50 miljonit eurot parlamendiliikmete vanaduspensionite maksmiseks. Ja kulub veelgi, sest viimane eripensionile õigust omav isik jõuab pensioniikka alles 2039. aastal, mil ta saab 65-aastaseks. Muide, nii vanaks peavad elama vaid IX koosseisu liikmed, varasemate koosseisude naissaadikud pääsevad pensionile 55- ja tugevama poole esindajad 60-aastaselt. Volituste lõppemise korral veelgi varem: mehed 57- ja naised 52-aastaselt, et „riik ei peaks nende isikute ümberõppele asjatuid kulutusi tegema”. 

Veel üks väljavõte stenogrammist:

Vladimir Lebedev: „Asi on selles, et teksti pisut muutes on tekkinud selline olukord, et meie kaevuritest saadikud, kes oma kutseala järgi võivad jääda näiteks 47-aastaselt pensionile, saavad saadikutena seda teha alles 57-aastaselt.”

Ülo Nugis: „Kolleeg Lebedev! Ma sain sellest isegi aru. Aga meie ei aruta siin mitte kaevuri, vaid rahvasaadiku pensioni küsimust.” (EV ülemnõukogu XII koosseisu 77. isungijärk, lk 158-174).  

Kui tegemist oleks olümpiavõitjatega, ei kergitaks ma kulmugi. Aga „vabariigi algaegadel” oli rahavaasemike hulgas lisaks nalja- ja napsimeestele ka inimesi, kel oli tõsiseid probleeme orienteerumisega ajas ja ruumis, kes kindlasti pole välja teeninud sellist tulemustasu. 

Nojaa, nüüd peavad ülemnõukogu liikmed ilmselt peenikest naeru, aga nende ametijärglased kratsivad kukalt, kuidas kriisi ajal täbarast olukorrast välja tulla. 

2009. aastal vastuvõetud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus (KRAPS) sidus riigikogu liikmete palga koefitsiendi (0.65) alusel presidendi palgaga, enne seda sai lihtliige nelja keskmist palka. Mida rikkamaks riik sai, seda ebapopulaarsemaks see ülemnõukogu toonane otsus muutus. Vanemad inimesed veel mäletavad kunagist aktsiaseltsi Nissi Energia juhatuse esimeest Olav Antonit, kes rahvasaadikuna kurtis 1995. aasta detsembris, et tuleb vaevu kuus 11 000 krooniga ots otsaga kokku, saab lastele teinekord isegi banaane osta. Aga mille peale kulus 20%-line esindustasu, ei mäleta ta ilmselt isegi. Pole ka ime, sest tollal mingeid tšekke ei nõutud ega kasutamist ei kontrollitud.   

Sel sajandil asendus esindustasu kuni 30-protsendilise kuluhüvitisega, mille saamiseks tuli aga tehtud kulutusi hakata dokumentidega tõendama. Ja sellest ajast on Eesti ajakirjandusel olnud võimalik tegeleda arvepidamisega rahvasaadikute takso-, pitsa- või majoneesitšekkide üle. Muidugi tekitas see rahvaasemike hulgas pahameelt, aga mis sa hädaga ikka teed. Peagi leidus nupumehi, kes avastasid, et kuluhüvitise eest on sobiv tasuda autode liisingumakseid.

Isamaa teine katse

Ei midagi uut siin maamunal. 12. mail 2008. aastal esitas Isamaa ja Res Publica fraktsioon koalitsioonipartneritele ettepaneku külmutada riigikogu liikmete palgad kuni järgmiste riigikogu valimisteni, seega 2011. aastani. Nagu väitis toonane eestkõneleja Urmas Reinsalu, olid kõik õiguslikud takistused ületatud ja edasine sõltuvat üksnes poliitilisest tahtest. Ja sinna otsa kõmisev jutt, kuidas riigikogu peab olema ühiskonnale eeskujuks ega saa jääda riigi kokkuhoiupoliitikast kõrvale. 

Reinsalut võib süüdistada sajas patus, kuid mitte rumaluses – ta teadis suurepäraselt, et kui Toomas Hendrik Ilves käitub vastavalt ametivandele ja jätab seaduse välja kuulutama, satub riigipea turmtule alla.  Ettearvatult leidiski riigikohus 23. veebruaril 2010. aastal, et riigikogulaste palkade külmutamine ei ole kooskõlas põhiseadusega. Ja Reinsalu kehitas parimal juhul vaid õlgu. Mis seal ikka. Rahvas aplodeeris, president jäi süüdi, aga raha endale taskusse. 

Nüüd sammub Reinsalu poolt sissetallatud teel Viktoria Ladõnskaja-Kubits, keda üllataval kombel toetab ka endine õiguskantsler  ja Isamaa presidendikandidaat Allar Jõks. „Kui samasugune vaidlus jõuaks uuesti riigikohtusse, siis poleks ma kindel, milline otsus selles küsimuses tuleks.”

Mage lugu. Kui rahvaasemikud tunnevad, et tööd on vähe või ei ole üldse, saavad nad annetada heategevuseks nii palju kui süda lustib. Ladõnskaja-Kubits võiks eeskuju võtta oma koalitsioonipartneritest EKREst, kes teatas juba 25. aprillil suurema kärata, et annetavad palgatõusu arvelt tuleva lisaraha majanduskriisi ajal heategevuseks.  

Last but not least – sel aastal eraldatakse erakondadele riigi eelarvest 5,4 miljonit eurot. Poliit-puugid, ärge pahandage, aga seda summat võiks kriisi ajal vähendada poole võrra.