Kommentaar

Mida on täna viie rikkaima hulka kuuluma pidanud riik teinud sinu heaks?

Igor Gräzin | Kas Eesti riik hoolib oma inimestest? 

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 1. aprill 2020 10:57
Foto: TEET MALSROOS
See oli 14 aastat tagasi, kui peaminister Andrus Ansip hõikas välja loosungi viie rikkaima riigi hulka saamisest. See üleskutse tundus totakas, aga ilus – miks mitte. Mulle isegi veidi meeldis. Minu lapsepõlves lubas kompartei juht Hruštšov kommunismi üles ehitada 20 aasta jooksul. Aga blufivennad olid nad mõlemad ja ei ehitanud neist kumbki. Aga oletame, et ehitasid - mis siis?

Kusagil kolme aastakümne eest jäin Moskvas sõpra oodates rääkima kerjusega, kes palus almust kino „Hudožestvennõi“ ees. Tegemist oli pensioneerunud dotsendiga ja rääkida oli huvitav. Küsisin: mis on tema elus praegu kõige hullem. „Za deržavu obidno“ – „Suurriigist on kahju“, vastas ta tuntud lausega. Aga mida sa kõige enam siis tahad – kas suurriiki või süüa? Aga kui Luksemburgis saab kehvik 2000 eurot kuus, kas tal on kahju sellest, et tema riik on nii tilluke? Kas tahad riiki või normaalset elu?

Räägin seda selleks, et veel kolm aastat tagasi tegelesid Eesti riik ja rahandusministeerium täiesti jaburate asjadega. Isegi rahandusministeerium ei suutnud veel viie aasta eest selgeks teha, milleks peab riigieelarve olema tasakaalus. Abrakadabrana kandus meie meediasse jutt struktuursest tasakaalust (mida, muide, pole isegi teoreetiliselt olemas).

Põhjus oli see, et kui enne räägiti imelikust eelarvetasakaalust, millega hakkama ei saadud, siis oli nüüd vaja välja mõelda miskit muud, et too vana jutt ära udutada. Kui kaugele läks riik omaenese poolt väljamõeldud muinasjuttudega kinnitab rahakogumiseks väljamõeldud ESM – mis pidi hirmsal kombel raha sisse tooma.

Õnnetuseks pooldas seda raha minemapuhumist isegi riigikogu miinus meie Juku-Kalle Raidiga, kes me olime Sven Sesteri ja Jürgen Ligi pahandamiseks – vastu. Muide, lubatud rahajõgesid pole tänini ja väidan täie vastutustundega - ja ei tulegi. Mis siin kavalatest skeemidest (ESM, EFSF, VEB-fond) rääkida, kui me ei suutnud ennast ära hoida üleminekust eurole ja seega võimalusest oma rahandust kuidagi reguleerida.

Alles hiljuti teatas Ansip, et on saabumas oht, mis võib viia Euroopalike väärtuste (s.t. inimõiguste ja vabaduste) kadumisele seeläbi, et hakkavad taastuma EL liikmesmaade piirid.  Vot see ongi too Euroopa, mida Brüsseli komisjon on üritanud teha! Kusjuures olles seejuures käpardlik.

Euroopa Liit pole saanud hakkama mitte millegagi (oli „õnn“  tutvuda veel ühe direktiiviga ja väidan: selle totrusega ei saa meie ülikoolis läbi teisest kursusest - polekski teist lugenud, aga koroona viirus tingis). EL koletislikud ülemused, kes räägivad teemal „rohkem Euroopat“, suudavad karjuda, kutsuda EKREt fašistideks, aga tegelda poliitikaga kindlasti mitte. Euroliit on valmis ohverdama oma rahva tervist poliitilise propaganda nimel.

Hea küll: oleks Ansip ja Ligi saanud kätte oma viienda koha teiste riikide seas. Küsiks siis nii: noh, ja mis siis? Oleksid nad hoidmas eelarve „struktuurset tasakaalu“ – kelle elu oleks sellest parem?  Milleks seda vaja oleks? Need mõttetud ja tobedad excel-i tabelid ei vasta küsimusele: „Ütle, sõbrake, kuidas sul läheb?“.

25 aastat tagasi, kui Siim Kallas kirjutas kodanike riigi manifesti, siis mõtlesime me sellele, kuidas eestlastel oma maal paremini läheks. Rahandusinimesena oskas Kallas rääkida numbritest rahandusministri ja pangajuhina. Aga enamuse oma poliitiku-ajast rääkis ta inimestest. Mäletan, et jalutasime Mustamäel lasteaia juures ja kui meile ukerdasid vastu kaks põnni, nii umbes kolmeaastased ja mäletan, kuidas Kallas ütles – „Me ei pea kartma opositsiooni Toompeal, aga neid kahte siin. Sest nemad küsivad varsti, et mida me teinud oleme.“

Seda ei küsi eurokomissar, kümned tuhanded ametnikud ega fantastilisi unelmaid unistav rahandusminister kolm aastat tagasi. Nood kolmesed küsivad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee