Kommentaar

Liisa Pakosta: Terve inimene on ilmasüüta 

Liisa Pakosta, 29. märts 2020 13:33
Foto: Martin Ahven
Poliitikutel on õigus üksteisele kuitahes veidral põhjusel umbusaldust avaldada, demokraatia ei tunne siin mingeid piire. Vastutustundlik poliitik teab, et tema käitumine on inimestele eeskujuks. Nii näiteks on igati arukas avaldada umbusaldust, kui poliitik valetab, ei saa oma tööga hakkama või jääb purjuspäi autojuhtimisega vahele. Kõikidel nendel põhjustel võib ka tööandja oma töötajat tõsiselt korrale kutsuda, olenevalt asja tõsidusest lugeda ka usalduse kadunuks ning töösuhte lõpetada.

Ent oleks väga rumal, kui mõni vald otsustaks avaldada vallavolikogu esimehele umbusaldust seetõttu, et ta on eestlane. Või väikse lapse ema. Või et tema isa kuulus EKP-sse. Või et ta läks oma naisest lahku.

Loo kirjutamise ajal (27.03) on Eestis diagnoositud 575 koroonaviiruse kandjat, neist ühele on haigus saanud saatuslikuks. Ma väga loodan, et peatselt pöörduvad oma tavaellu tagasi 574 paranenut, kes jätkavad oma töid ja toimetusi pärast terveks tunnistamist. Neid inimesi ei tohi halvemini kohelda ega kuidagi stigmatiseerida või häbimärgistada seetõttu, et nad on olnud haiged, pidanud haiguse ajal arsti poolt määratud režiimist kinni ja on haigusest paranenud.

„Õhtuleht“ kirjutas Harku vallavolikogu ühe erakonna liikmete kavatsusest esitada umbusaldusavaldus volikogu esimehe Kalle Pallingu suhtes. Palling põdes COVID-19 viirust, paranes sellest, võttis arstilt tõendi tervenemise kohta ja naases peale seda arsti loa alusel tööle. Sellist käitumist oodatakse kõikidelt mistahes haigust põdevatelt inimestelt Eestis – käitu arsti juhiste järgi, naase tööle pärast haiguslehe lõppu – sisuliselt pärast arsti luba tööle naasta. Jätame poliitikud kõrvale – kujutame ette näiteks poemüüjat kassaaparaadi taga. Ta haigestub, arst kirjutab haiguslehe, kontrollib paranemist ja kui meie kassapidaja on tervenenud, lõpetab arst haiguslehe. Kui meie müüja jääks pärast seda veel koju, oleks tegemist tööluusiga. Töötaja võib tööluusi tõttu oma niigi hapraks muutunud töökoha kaotada. Inimene ei saa ise kontrollida ega muuta seda, kas tal on olnud mõni kergesti leviv viirushaigus. Kui paranenud ja arsti poolt terveks tunnistatud viirushaigustest saavad aga ühiskonnas põlatud ja umbusaldatud, siis on see diskrimineeriv nõiajaht. Lisaks sellele võivad sellist laadi stigmad mõjutada inimesi oma võimalikku haigestumist üldse varjama, mis kokkuvõttes paneb meid kõiki veel enam ohtu.

Loomulikult lasub suur vastutus arstidel – tööle tagasi saab lisada üksnes inimese, kes ei kujuta teistele mingit ohtu. Paranenud meditsiinitöötajad naasevad tööpostile ja asuvad ravima haigeid, paranenud sotsiaaltöötajad pöörduvad tagasi oma hoolealuste juurde. Mitte kedagi, kes on tervenenud ja arsti poolt terveks tunnistatud, ei tohi töösuhtes tõrjuda, halvustada, halvemini kohelda, teisisõnu diskrimineerida.

Poliitikute omavaheline suhtlus on siin endiselt erand, aga seaduskuulekas tööandja peab mõnikord väga hoolega valima, mida ta tohib järgi teha ja mille kohta saab ohates nentida, et see oli nüüd küll väga halb eeskujutus. Ma loodan, et seekord me sellest ohkamisest ikka pääseme ja terve inimese tööle tulemine ei saa olema Eestis mitte kuskil süüdistuste põhjuseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee