Kommentaar

Mart Soidro | Hallpead austa, kulupead kummarda 

Mart Soidro, literaat, 26. märts 2020, 19:12
Foto: TH
Kolmapäeval valis riigikogu 29. korda endale esimehe ja kaks aseesimeest. Henn Põlluaas (50 häält) jätkab spiikrina, kaks aseesimeest on järgmised 12 kuud Helir-Valdor Seeder (51 häält) ja Siim Kallas (40 häält).

Valimised toimusid ilma suurema kärata. Kõik oli varem kokku lepitud ja enamik tõrksaid taltsutatud. See, et Helir-Valdor Seeder sai ühe hääle rohkem kui Henn Põlluaas, ei ületanud isegi uudisekünnist.

Mõned kiired tähelepanekud siiski. Nii auväärses eas juhatust pole meil varem olnud. Riigikogu esimees sai äsja 60-aastaseks. Tema asetäitjad on 55- ja 71-aastased, mis teeb keskmiseks vanuseks 62 aastat. Ei midagi hullu, nad ületasid rekordi, mis oli samade meeste poolt püstitatud täpselt aasta tagasi. Ja ma ei imestaks, kui kolmik jätkab juhtpositsioonidel riigikogu selle koosseisu lõpuni.

Enne neid kuulus väärikate rekord Toomas Savile (59), Peeter Kreitzbergile (53) ja Tunne Kelamile (65), kelle keskmine vanus oli 2002. aastal juhatusse valimise ajal 59 aastat.

Õppused Toompeal

Kõik kolm riigikogu juhatusse valitud meest sündisid okupeeritud Eestis. Siim Kallas Jossif Stalini, Henn Põlluaas ja Helir-Valdor Seeder Nikita Hruštšovi ajal. Isamaa esimees kõigest viis nädalat enne Hruštšovi kukutamist, nii et tema lapsepõlve ja kujunemisaastad möödusid suuresti Leonid Brežnevi valvsa pilgu all. Ühesõnaga: kõik on karastunud mehed ja näinud elus nii mõndagi. Kas ka nii eriskummalisi valimisi, mis meenutasid pigem tsiviilkaitse õppusi? 

Näiteks Kalle Grünthal oli mässinud end kilesse, puudus vaid mootorrattakiiver ja kaitseprillid, et ta oleks olnud äravahetamiseni sarnane Johniga (Ervin Abel), kes filmis „Siin me oleme” tõttas päästma lakas pikutavat Kohviveskit (Lia Laats). Aga variante, kuidas hääletada, oli teisigi: maskiga või maskita, isevalmistatud skafandris või hoopis renditud autost lossi hoovil. Siiralt hea meel, et rahvaasemikud hoolivad sedavõrd endast!

Hääletamine oli salajane ja seetõttu ei saagi me teada, kes olid need kaks rahvasaadikut, kes tulid Toompeale, võtsid välja valimissedelid ja lasksid need kehtetutena kasti. Pool päeva painas mind teadmatus, kes oli see kolmas naljahammas esimehe valimiste ajal, kes jättis sedeli lihtsalt endale mälestuseks ja ei hakanud valimiskomisjoni teistkordselt tüütama. Siis selgus, et teda ei olnudki – üks saadik oli kirjutanud oma allkirja nii suurelt, et see võttis enda alla kaks allkirjalahtrit. Sealt segadus tekkiski.

Veel tähelepanekuid. Kuigi selleks otsest vajadust ei ole, on riigikogu esimees saanud valimistel alati absoluutse häälteenamuse (51 häält). Sedakorda jäi Põlluaasal sellest üks hääl puudu. Iseenesest ei ole see mingi katastroof, näiteks 51 häält kogusid esimehe valimistel Tooma Savi (2001) ja Eiki Nestor (2017). Edetabeli tipus troonivad Ene Ergma ja Ülo Nugis. 2007. aastal kogus Ergma esimehe valimistel 91 häält, Ülo Nugise tippmark pärineb 1993. aastast, mil ta sai 82 rahvasaadiku toetuse.

Kui Henn Põlluaas sai esimehe valimistel 50 häält ja et polnud teada, mitu rahvasaadikut valimistel osaleb, muutusin ma eriti objektiivseks ja hakkasin unistama, et samasuguse häältesaagi kogub ka vana põllumees Ivari Padar. Siis oleksime kriisi ajal kogenud tõelist mängu ilu, siis läinuks liisu heitmiseks. 

Paljud rahvaasemikud ilmselt ei tea, et võrdselt hääli saanud esimehe kandidaatide vahel heidetakse liisku. Kusjuures liisku heidetakse Eesti ühekroonise mündiga, seda ka pärast Eesti euroalaga liitumist. Mõelge, kui vahva vaatepilt see oleks olnud! 

Valimiskomisjoni esimees kutsub kaks vägilast lavale, kätt suruda poleks olnud paslik, küll aga läbitungivalt vastasele silma vaadata ja puhiseda. Huvitav, kes oleks saanud valida kulli ja kirja vahel? Kusjuures suured rahad on mängus – riigikogu esimees hakkab 1.aprillist saama 6662, lihtliige kõigest 4330 eurot.

Isamaa Kalev/Cramo

Unistada tulebki suurelt, aga nii naiivne ma muidugi ei ole, uskumaks, et niisugune mõõduvõtmine võiks selle koosseisu ajal teoks saada. Esiteks on Henn Põlluaas suutnud end selle aasta jooksul piisavalt kehtestada. Meeldigu see meile või ei, Toompeal juhatab vägesid tema. „Kui EKRE peaks välja panema malevõistkonna, mängiks Põlluaas seal kolmandal-neljandal laual koos Jaak Madisoniga,” kirjutasin aasta eest (Õhtuleht, 4.04.2019). 

Nüüd on aeg oma hinnangut korrigeerida – Põlluaas on kindel kolmanda laua mees! Ta on võimeline asendama ka teisel laual mängivat Mart Helmet, kes on terve aasta paistnud silma ebastabiilsusega – hulk mõtlematuid käike ja kodurahu huvides ka üks alistumine (loe: vabandamine), mida ta ametisse astudes lubas mitte teha.

Rohkem paneb mind imestama Isamaa väärtuspõhine koostöö EKREga. Küllap kuulusin minagi aasta eest nende naiivsete hulka, kes arvasid, et „vana hea Isamaa” paneb „laadaputka jõumehed paika”, aga võta näpust! Pensionireformi, vähemuste ja Tartu rahu piiride küsimustes ollakse ju ühel meelel, Euroopa Liidu ja NATO küsimuses mängitakse esialgu veel head ja halba politseiniku. 

Usume jätkuvalt Jüri Luike ja Tõnis Lukast, aga unustame ära, millises meeskonnas nad mängivad. See ei ole Kuldne Kalev, ka mitte viimased N Liidu tšempionid, see on ammuilma Kalev/Cramo, mis moodustati 2006. aastal Isamaaliidu aadete ja Res Publica omakasu baasilt. 

Mäletate veel kampsuneid? Nüüd on nad meie hulgast lahkunud või võtnud mõistuse pähe, järgides Helir-Valdor Seederi jäiga jäseme poliitikat. Rahvaliidust väljakasvanud EKREl on vähe ühist Enn Tarto ja Kaido Kama kunagise samanimelise väikeparteiga. Näiteks veel aasta alguses polnud Helmete parteil ühtegi liiget, kes enne nime kaaperdamist kuulunuks vanasse EKREsse. 

Aga kas seda ongi enam kolme aasta pärast vaja? Seniks aga hallpead austa ja kulupäid kummarda!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee