Kommentaar

Toomas Alatalu | Täna on võim paljas kui porgand (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 25. märts 2020, 19:16
Ühiskonna arengu seisukohalt on kõikvõimalike kriiside väärtuseks see, et need võtavad selles osalejad paljaks ehk siis toovad esile anatoomia ja ole mees ning analüüsi. Praegu Euroopas ja mujalgi maailmas toimuv on teatud suurte protsesside üheaegsus ja seotus. Täna on erinevatel aegadele alanud majanduse ja keskkonnaalaseid, sotsiaalpoliitilisi jt. kriiside mõjutajaks ja ühtaegu kokkusidujaks inimesi ootamatult ohustama hakanud viiruse pandeemia. Mõistagi on hetkel peamine ellujäämine ehk pandeemia kontrolli alla saamine, mis samas ei peaks takistama ka kõigi muude käivitunud protsesside vaagimist ja, kus võimalik, ka lõpetamist.

Kui noist midagi esile tõsta, siis kõige silmatorkavam on mõistagi viimastel kümnenditel viljeldud globalismi ja liberalismi läbikukkumine, sest pandeemia mõjul toimetab iga riik selgelt oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt. Oma kodanike maailma erinevatest nurkadest kodumaale tagasitoomine on saanud  omaette pühaks ürituseks jne. Rõhutatud hoolitsemine muu maailma ja kõikvõimalike vähemuste õiguste eest, mis oli kasvõi Euroopa Liidu viimaste aastate poliitika peasisuks, on hetkel vaat et unustatud teema. Pandeemia kaelasadamine tuletas kõigile meelde, et mainitutega tegelemise ajal jäid tegemata kümned vajalikud asjad, sealhulgas normaalset eksisteerimist tagavad abinõud. Alates piisava arvu meditsiinivahendite muretsemisest.

Totaalne vabadus maksis kätte

Inimeste tänane suutmatus kiirelt muutunud olukorraga kohaneda ja seadustele või üksnes teatud distsipliinile alluda, teatud kohustustega arvestada jne tuletavad valusalt meelde sedagi, et neid on aastakümneid koolitatud ja haritud suisa vastupidises suunas. Ehk siis totaalse vabaduse vaimus. Rääkimata harimisest stiilis "meie oleme teistest nutikamad, liberaalsemad, demokraatlikumad jmt", mis täna tabab sellesse uskujaid eiriti valusti.

Kui nüüd näiliselt totaalses kaoses pidepunkte otsida, siis selles, et eri riigid kehtestasid eriolukorra erineval ajal, pole midagi halba, sest regionaalsete (Euroopa Liit seda on) kriiside puhul on see alati nii – iga riik/valitsus/rahvas ise otsustab, mis on tema seisukohalt õige. Eesti puhul tuleb siiski tõdeda, et võinuksime teha seda varem ehk siis samaaegselt Leeduga. Tagajärjed ehk hiljem avanenud seis viitab sellele üheselt – me saanuks sellega, mis puudu oli (maskid, respiraatorid jmt.) hakata tegelema märksa varem. Pealegi seisis meil etteteadvalt ees juriidiline-psühholoogiline takistus, mis ilmutas end kohe puhkenud vaidluses – kas terve kooli karantiini panek on põhiseadusjärgne või mitte? Häda selles, et meil on aastakümneid kultiveeritud arusaama, et igasugune eriolukord tähendab automaatselt Pätsi vaikiva ajastu kehtestamist, mille vaimus tehtavad avaldused pole tänagi lõppenud.

Sest – ja see on praegu ka maailma mastaabis põhimõtteline probleem, mida võiks sõnastada nii: kehtiva valitsemissüsteemi kriisi eripäraks hetkel on asjaolu, et poliitilise võimu kaotanud ei tunnista seda ja üritavad iga hinna eest võimu tagasi saada. Elik – positsiooni ja opositsiooni tavapärane suhtlus, mis lähtub võitja legitiimsuse tunnustamisest, enam ei kehti.

Mõistagi on selles esinäiteks olukord USAs, kus kaotajad alustasid vastupanu (kasutades selleks mõistet resistance, mis teises maailmasõjas tähendas vastupanu fašistlikele okupantidele) võitjale veel valimispäeva järgsel hommikul. Vastupanu, millest kasvas välja kolmele aastale veninud impeachment'i (ametialase kuriteo eest kohtulikule vastutusele võtmine – toim) protsess Donald Trumpi vastu ja mis jätkub tänagi uut valimispäeva silmas pidades.

Olukord nõuab võimulolijate toetamist

Mullu tekkis analoogne seis ka Eestis ja Hispaanias. Kogu ladviku (establishment) vastasest võitlusest on rohkem kui aasta olnud haaratud Prantsusmaa, Tšiili, Liibanon, kui mainida vaid siiani rahuldavalt toiminud poliitsüsteemi ja majandusega riike. Neis pikaajaliste demokraatlike traditsioonidega riikides on kriis lihtsalt jälgitav tänu ajakirjanduse heale tööle. See viimane omakorda lubab küsida – kas pikalt heietatud teema, et meediast saab neljas võim seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrval, on realiseerunud või mitte?

Saab vastata jaatavalt, sest kasvõi Eesti viimaste aastate poliitika põhjal on võimatu välistada ajakirjanduse osa selles. See algab juba toonist, millega ajakirjanikud kohtlevad ja küsitlevad poliitikuid – stiil, mis ei tule siiani kõne alla ministrite, kohaliku võimu esindajate, riigikogulaste ja volikogulaste ning kohtunike-prokuröride omavahelistes suhetes. Seis riigiti on mõistagi erinev, ent mõne kohaliku ajakirjanduse põhjal jääb küll mulje, nagu oleksid nemad riigis A ja O (ettekujutus, mille püsimist pankurid, ärimehed ja nende käepikendused poliitikas selgelt soosivad).

Eesti ajakirjandusest äsja läbi jooksnud teadaandmised sellest, et muututakse vähem kriitiliseks ja tellitakse hoolikamalt autoreid tuleneb juba mainitud uuest seisust positsiooni ja opositsiooni vahel. Klassikaliselt oli ajakirjandus alati opositsiooni poolel ja võimu vahetudes kolis ka ajakirjandus n-ö üle. Trumpi tõusu ja võimulepääsemisest peale pole ajakirjandus – kes nagu öeldud, tõusis ise vahepeal neljandaks täismõõduliseks võimuks – enam poolt vahetanud. Võitlus pandeemiaga seda siiski tingib, sest olukord nõuab võimuohjade omajate toetamist. Hea, et Eestis on seda mõistetud ja avalikult järeldused tehtud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee