Eesti uudised

Alar Karis: kellel majja asja ei ole jääb koju

Inimtühi muuseum: ERM teeb eriolukorras telgitaguseid töid ja kasutab varjatud reserve 

Asso Ladva, 25. märts 2020, 13:11
MUUSEUM JA MOOD: Tavapäraselt muuseumi külastajaid teenindav Jürgen toimetab nüüd ajalooliste moekavandite kallal.Foto: Aldo Luud
 „Meil on siin range kord, üle kolme inimese korraga ruumis olla ei tohi ja kõik, kellel võimalik, teevad tööd kodus. Majas on kokku võib-olla 15 inimest, desinfitseerimisvahendid on väljas ja hoiame ohutut distantsi,“ selgitab Eesti Rahva Muuseumi hiigelsuures ja inimtühjas fuajees direktor Alar Karis.

*Reportaaži valmimise aegu jäid fotograaf ja allakirjutanu intervjueeritavatest vähemalt 2 meetri kaugusele.

„Eks see praegune olukord on järelemõtlemise aeg,“ leiab Karis eriolukorras ka häid külgi. „Kui muuseumis on aastas üle 600 ürituse, siis muudkui paned. Aga mõnda asja saaks võib-olla teistmoodi teha või kellegagi koos teha.“

Kuna muuseum on külastajatele suletud, siis hetkel on paljud inimesed rakenduseta. Pood ja kohvik on suletud, külalisi teenindavad inimesed on samuti jõude. Need inimesed on nüüd telgitaguseid töid, millest paljudel külastajatel aimugi ei ole, kuid mis muuseumist kunagi otsa ei saa.

Teenindusletist konservaatoriks

„Jürgen mainis, et need naised oleksid justkui Hitchcocki filmist,“ ütleb muuseumi konservaator Silli Peedosk, kes juhendab muidu muuseumi külastajaid teenindavat Jürgenit, kel käsil moekavandite puhastamine. „Ta pani täitsa täppi, need on Saksamaal töötanud eesti päritolu Karin Grabby-Mathiessen-Baritschi kavandid ja tõepoolest kandsid näitlejad filmides tema kavandatud kostüüme.“

Jürgen puhastab puhastuskummiga mustuse, eemaldab kummipuru pehme harjaga ja kontrollib, ega paberil ei ole parandamist vajavaid rebendeid. Töö on vajalik selleks, et joonised saaks panna vastavatesse pakenditesse, siis on need alles ka saja aasta pärast.

„See on muidu selline tüütu töö, mida teevad meil praktikandid,“ muigab Peedosk. „Nüüd on Jürgen meil praktikandi asemel. Kogud on meil lõputud ja selline töö ei saa meil kunagi otsa. Alati on mõni näitus tulemas, mille eksponaate on vaja ette valmistada ja uusi asju tuleb muuseumi kogu aeg juurde.“

Jürgen ise võtab asja rahulikult, ehkki kõrvalt vaadates võib töö üksluine tunduda: „Ei lähe igavaks, iga joonis on erinev ja need on ilusad.“

Varjatud reservid

Konserveerimisosakonna juhataja Eve Keedus räägib, et restauraatorite töö on selline, kus inimesed ei pea ninapidi koos olema: „Kolm kõige vanemat kolleegi jätsime koju, teised on tööl, igaüks omaette ruumis.“

„Ma olen Olustveres käsitööd õppinud,“ ütleb tavapäraselt muuseumi kaupluses töötav Siret, kellel on käsil talumehe kasuka ettevalmistamine keemiliseks puhastuseks. „Nööbid tuli ära võtta ja joonistada kohad, kuhu need tagasi õmmelda. Kunstkarakulist krae tuli ära võtta, see on liimitud ja tuleks keemilises puhastuses niigi lahti. Muidu on see väga korralik lambanahkne kasukas.“

Järgmises ruumis on käsil muhu sukkade nõelumine ja parandamine, seda tööd teevad samuti igapäevaselt külastajaid teenindavad naised, kel Keeduse jaoks üllatuslikult samuti käsitöö haridus Olustverest. Selline rahulik ja keskendumist nõudev töö on naiste jutu järgi hoopis midagi muud kui kümnete klientidega lävimine.

Tartu vaated internetti

Muuseumi tühjas uurimissaalis toimetab muuseumi poemüüja Ines vanade fotodega. Pildid on juba muuseumide infosüsteemi kantud, aga iga pildi juurde on tarvis kirja panna, mis ja kes pildi peal on ning kes ja millal pildi tegi.

„See on selline konkreetne asi, mille igaüks suudab kiiresti selgeks saada,“ ütleb muuseumi peavarahoidja Riina Reinvelt. „Me ei hakka uut inimest kohe mingite suurte esemetega hulluks ajama, et mis otsast seda peaks mõõtma või mida üldse on vaja kirja panna.“

Reinvelti sõnul said just infosüsteemi üles pandud Harry Duglase 80ndatel ja 90ndatel tehtud Tartu vaated: „Linnavaated pakuvad inimestele huvi ja neid otsitakse päris palju. Kui see hästi dokumenteeritud kogu kõigile nähtavaks saab, siis see teeb paljudele rõõmu.“

„See on päris põnev vaheldus igapäevatööle,“ ütleb Ines „Tartu vaated lõpetasin ära, aga nüüd vanad pulmapildid käsil. See on juba keerulisem, millal on need pildid tehtud ja kes siin pildi peal on.“

Reinvelti sõnul on enamus tema alluvaid kodutööl ja toimetavad nende asjadega, mida saab kodust teha: „Originaalfotosid ei saa koju kaasa vedada, kass võib nurga ära närida või läheb teetass ümber, mingid asjad tuleb ikka muuseumis koha peal teha.“

Karise sõnul jälgivad nad valitsuse korraldusi ja püüavad teha kõik, et viirus nende inimese seas ei leviks: „Meil on selles suhtes nulltolerants, et kellel majja asja ei ole, see püsib kodus.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee