Kommentaar

Ene Pajula | Kui kõike karta, siis jääb elu elamata, arvab mammi 

Ene Pajula, ajakirjanik, 22. märts 2020, 18:33
Küllap lugejad on ammugi aru saanud, et mammi on üks valvehämmelduja. Et moodsa viiruse levik teda üllatab, pole muidugi mingi ime. See hämmastab ilmselt paljusid. Seda enam, nagu näib, et Eesti on seni suuremat sorti taudidest kergelt pääsenud. Mammi ei mäleta, et meid oleks riivamisigi tabanud SARS, rääkimata ebolast. Ajaloos pole suuremaid märke ka sellest, et oleksime kõvasti kannatanud omaaegse pöörase Hispaania gripi käes. Nii et pole midagi teha, maailm on muutunud väiksemaks ja ükskord pidi see õnnetus ka meie õuele jõudma.

Ja muidugi, kui viirus on vallutanud kogu meie elu, sellest kuuleb söögi alla ja söögi peale, siis kõik muu tundubki tühine. Nojah, aga ühel päeval korjab viirus oma kodinad kokku ja läheb, kas ajaloo prügikasti või suveunne ja meie peame edasi elama.

Viiruse kattevarjus

Nii ei saa mammi jätta mainimata, et ei saanud aru, mis imelikud manöövrid seal Pärnu linnavalitsuses toimusid. Kas mammi sai õigesti aru, et seal puksiti Isamaa erakond koalitsioonist välja Isamaa enda abiga? See tundus olevat ikka täiesti uus tase. Kas järgmiseks võib juhtuda, et Isamaa puksitakse valitsuskoalitsioonist välja Isamaa enda abiga?

Ja see, mis Pärnus järgnes, oli ka kahtlemata huvitav. EKRE läbikukkunud minister Mart Järvik sai abilinnapeaks.

Meenutas ikka vägagi nõukogude aega, kus n-ö nomenklatuuri kuulunud isikud pidid sellest pääsemiseks vähemalt endast suurematele ülemustele taskusse pissima ja rumalus polnud kindlasti see omadus, mida soovitatavaks ei peetud. Nagu Järvikugi puhul, kes teatas, et Pärnu on talle kodune paik, sest ta on olnud seal kümme aastat juhtivas ametis, nimelt bussijuht. Ja mis vahet bussijuhil ja ministril või abilinnapeal ikka on? Üks istub ees roolis ja teised oksendavad taga. Järviku ministriks oleku ajal juba tagumised oksendasid, nüüd siis on pärnakate kord. Minimaalselt on neil oksendamiseks aega poolteist aastat, siis tulevad uued valimised ja pärnakatel lastakse otsustada, kas neile meeldib, et süda kogu aeg paha on või mitte.  

Aga mitte sellest ei tahtnud mammi täna rääkida. Sel viirusterohkel äreval ajal on ta järjest rohkem mõelnud oma emale, kes oli kindlalt saatuseusku ja tänu kellele on seda olnud mammigi.

Sinu saatus

Mammi oli alles päris väike tüdruk, kui ema talle esimest korda saatusest rääkis. Lühidalt öeldes: igaühe saatus on juba sünnihetkel määratud. Mis tähendab seda, et keegi ei sure enne, kui tema tund on tulnud. Kas see määratud tund on kirjutatud tema geenidesse või korraldab seda mõne kõigevägevama käsi, sõltub sellest, mida kellelegi uskuda meeldib. Lähemalt seletades on asjalood nii, et kui kellegi saatuslik tund veel käes pole, siis ta ei sure, sattugu või lennuõnnetusse. Ja kui on, siis komistab ta kasvõi oma magamistoas vaiba taha või upub pesukaussi.

Mammi emal oli selle kohta ka näide. Üks tema jõukamast perest pärit klassivend pääses nii Nõukogude mobilisatsioonist 1941. aastal kui ka Saksa mobilisatsioonist 1943-44, sest tema vanemad nägid kõvasti vaeva, et osta talle arsti käest vabastav diagnoos. Ja siis uppus too poiss Paralepas, Haapsalu lahe madalas vees 1945. aasta varasuvel.

Sama laadi näide oli ka ema enda kohta. 1944. aasta 9. märtsil oli ta koos oma sõbrannaga minemas Tallinnas Harju tänaval asuvasse Amori kinno, kuid nad mõtlesid viimasel hetkel ümber. Kino teadagi pommitati maatasa koos külastajatega. Tüdrukud kaalusid ka kojuminekut – mammi ema elas sel ajal Suur-Ameerika tänava kandis, aga nad otsustasid siiski minna hoopis sõbranna ema juurde Pääskülla. Läksid jalgsi Tondile ja sealt alates mööda raudteed Pääskülani välja. Ema meenutas, et leekides Tallinn nende selja taga jääb talle surmani meelde. Kui ta siis mõne päeva pärast tihkas uuesti koju minna, selgus, et maja oli püsti, aga aknaklaasid purunenud ja tuba oli täis mürsukilde. Nii et kes teab, mis oleks juhtunud, kui ta oleks koju läinud.

Mammi ise mäletab päris mõistusevastast lugu sellest, kuidas Estonia katastroofist pääsenud naine sõitis vaid mõni kuu pärast seda vastu puud – surm oli olnud silmapilkne. Selget põhjust justkui polnudki, naine oli kaine, tee oli sirge ja autol ka polnud nähtavat viga. On ka vastupidiseid näiteid. Mammi teab naist, kes töötas Estonial, kuid vahetas katastroofiõhtul oma vahetuse ära. On senini hea tervise juures, aga see teine…

Mammi isegi on hea näide selle kohta, et kui aeg pole veel käes, siis ei võta teda ussi- ega püssirohi. Mammi pole tahtnud sellest kaua aega avalikult rääkida, aga nüüd on ta kapist välja tulnud ega näe enam põhjust vaikida. Nimelt diagnoositi tal 2001. aasta augustikuus leukeemia. Arst ütles, et elada jääb aasta kuni kolm. Aga siin ta nüüd on, paremas vormis kui kunagi varem. Tõsi, teda ei tabanud verevähi kõige agressiivsem vorm, see allus hästi keemiaravile ja teistele ravimitele ning lõpuks osutus tema haigusvorm just selliseks, millele on välja töötatud toimiv ravi. Nüüd on ta juba üle poolteise aasta ravimiteta vastu pidanud ja haigus ei ole tagasi tulnud. Nii võtab mammi rahulikult – kui see ükskord peaks tagasi tulema ja enam ravile ei allu, siis tema aeg ongi lihtsalt käes. Eks ükskord see ju ikka juhtub. Ja tervena surra oleks ka narr.   

Muretseda ei tasu

Mammi on oma elus kohanud mitut inimest, kes olid kogu aeg mures oma tervise pärast. Pesid viirusehirmus ebaloomulikult tihti käsi, valisid väga, kellega kätelda, jälgisid dieeti, ei söönud kunagi väljas, sest mine tea, mis tolles toidus võis olla, ja nii edasi ja nii edasi. Ja vaatamata kõigele surid nad neljakümnendates. Mammi on mõelnud, et kumba pidi selline asi toimib – kas inimesel on alateadvuses tunne, et talle pole kuigi palju aega antud ja ta püüab teha kõik, et seda pikendada, või pingutab ta oma vaimu üle ja kutsub niimoodi oma kustumise esile.

Nii et mida mammi kogu eelneva pika jutuga öelda tahab, on see, et ülearu muretseda pole mingit mõtet. Mis tulema peab, tuleb kindlalt kõik ja mis ei pea, see jätab tulemata või lükkub edasi – see teadmine on mammi elu jooksul ette tulnud ohtlikest ja ebameeldivatest olukordadest suurema närvikuluta läbi aidanud. Ja tõepoolest, kui kogu aeg kõike karta, siis jääb elu elamata.

Muide, enam-vähem samal teemal arutleb ka Jaan Kross oma raamatus „Kajalood“, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogus 1980. aastal (nr 18/19). Mammi soovitab soojalt lugeda nii seda kui ka teisi Krossi raamatuid, mis kosutavad ja julgustavad praegusel segasel ajal. Ja kui aus olla, siis praegu, kui raamatukogud on kinni pandud, ei jäägi muud üle, kui sukelduda oma kodusesse raamatukokku ja lugeda uuesti häid vanu raamatuid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee