Õhtulehe spordiblogi

Mart Treial | Kummaline karantiinimatk ehk kaheksakilomeetrine jalutuskäik korteris 

Mart Treial, 22. märts 2020, 14:06
Loo autor oma rõdul.Foto: Erakogu
Eriolukorras juhtub eriskummalisi asju. Näiteks neljapäeval kõndisin pärast kodust tööpäeva korteris järjest 10 000 sammu. Väga veider kogemus.

Pärastlõunane päike paitab meie rõdu soojalt nagu armastav ema, seepärast alustan teekonda sealt. Muidugi, igal normaalsel päeval läinuksin päriselt õue, Kadrioru parki või mere äärde, aga tulime pruudiga esmaspäeva õhtul Šotimaalt ja panime end igaks juhuks karantiini. Niisiis, jääb palkon.

Klapid kõrva, podcast tööle ja minek. Muudkui kaheksa sammu ühes suunas, ümberpöörd ja kaheksa sammu tagasi. Ei saa hoogugi õieti üles enne, kui sein jälle vastas. Mitte just suurem asi nauding. Aga ma vannun, Tallinna kesklinna õhk mõjub pärast kaht ja poolt päeva nelja seina vahel värskelt nagu hingaks Amazonases.

Edasi-tagasi tammumise totrus jõuab kiirelt kohale, nii et panen vaimu valmis Kristjan Pihli saatuseks ehk vastasmaja aknalt paistvaks sildiks „koroona?“. Õnneks või kahjuks ei jagu mul kannatust seda oodata. „Be 1st!“ podcast Õilme Võroga on küll huvitav kuulamine ja suudab mu mõtted kohati täielikult endasse haarata, kuid rõdu muutub siiski ahistavaks. Pean vastu kuskil 10–15 minutit enne, kui siirdun tuppa.

Oh seda õnne! Ängistava rõdu asemel on mul nüüd kasutada lausa 68 ruutmeetrit põrandapinda. Nagu oleks puurist välja saanud! Hea küll, jalutamiskõlbulik osa on pisem, aga siiski vabaõhulavast võrreldamatult suurem. Magamistoast esikusse, kiire põige vannituppa ja sealt esiku kaudu elutuppa. Üha uuesti ja uuesti ja uuesti. Ringi läbimiseks kulub 55–60 sammu. Vahel värskendan vaimu ja jätan vannituppa minemata. Vahel piilun igatsevalt aknast välja. „Koroona?“-silti pole jätkuvalt paista.

Toas on palju mõnusam kõndida, sest tekib mingisugune loogiline ring, mitte järsk edasi-tagasi marsruut. Küllap seepärast kruiisin õige ruttu autopiloodil ja saan rahus podcast’ile keskenduda. Super, sest see on üks haruldaselt avameelne jutuajamine, mida soovitan soojalt.

10 000 sammu polnud eesmärk. Plaan oli vantsida ühe episoodi jagu ehk 45–65 minutit ja seejärel vaadata, mida sammulugeja näitab. Elu viskas aga sellise vimka, et märkasin alles käigu pealt, et olin valinud seltsiks enam kui kahetunnise intervjuu. Kuna jutt oli huvitav ja avastamise hetkel oli ligi 7000 sammu juba tehtud, siis otsustangi kümne tuhandeni ära venitada.

Lõpp ei lähe enam sugugi nii libedalt. Jalad annavad endast märku ja autopiloodist saab päris inimene, kel on oma korteri sisustuse vahtimisest pehmelt öeldes kõrini. Hea meelega põikaks rõdule, aga ei viitsi jope ega ketsidega kohmitseda. Et kangeks kippuvad põlveliigesed töölepingut lõplikult üles ei ütleks, teen vahele põlve- ja sääretõstesamme. See on vähene mõnu, mis mulle veel jäänud.

Kiikan umbes iga 1000 sammu tagant ekraanile, et kaua veel. Muutun kärsituks. Liikumisrõõmuga pole siin enam mingit pistmist, vaid tahan lihtsalt lõpuni jõuda.

Viimaks ometi! Ekraanil särab sobiv arv. 10 000 ja tegelikult natuke pealegi. Peatun, klõpsan podcast’i pausile ja löön pruudiga plaksu. Tehtud! 8,2 kilomeetri läbimiseks toas (ja rõdul) kulus ümmarguselt poolteist tundi. See on terve jalgpallimängu jagu aega.

Laupäeva õhtuni arvasin, et see oli üsna sõge tegu, aga siis lugesin uudist, et üks mees jooksis Prantsusmaal Toulouse’is oma seitsme meetri pikkusel rõdul maratoni (42,2 km)... Kummalised ajad, sõbrad, kummalised ajad...

Ahjaa, umbes tund aega pärast kodus matkamist sain toreda uudise, et härra peaminister lubab tegelikult ka karantiini ajal poodi ja jooksma minna. Päris narr tunne oli.

Aga mis seal ikka, lippasin siis reedel ja laupäeval Pirita promenaadil nagu noor gasell. Vot see oli liikumisrõõm!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee