Uudised

Isa Sergij: “Katedraal on kõigile avatud.” 

SL Õhtuleht, 2. detsember 2000, 00:00
Kui 19. sajandi lõpul Toompeal usinalt uuele õigeusu katedraalile vundamendiauku kaevati, tulnud umbes meetri sügavuselt maa seest välja rauduks. Sellel olnud kiri teatanud: “Ära neetud olgu igaüks, kes minu rahu julgeb rikkuda!”

Haud kuulunud Kalevile, kuid kõigest hoolimata jätkati ehitustööd.

Vahetult katedraali valmimise eel teati rääkida, et Aleksandr Nevski kiriku müüridel on mitmel pool praod sees. Mõni pelgas hoone kokkukukkumist, kuid peale selle kardeti Tallinnale sellest igasuguseid hädasid kuni viimsepäeva saabumiseni välja.

100 aastat hiljem seisab ülevenemaalisel korjandusel kogutud raha eest ehitatud katedraal süngetest ennustustest hoolimata täies hiilguses oma kohal - vastupidi skeptikute juttudele, sõdadele, 50 aastat kestnud okupatsioonivõimule ja õigeusu kiriku sisetülidele.

Novembri alguses sai kiriku omandivaidlus lõpuks lahenduse, sest Tallinna linnaisad andsid kirikuhoone kogudusele 99 aastaks tasuta kasutusele.

Rahvarohke hommik

Tööpäeva hommik on katedraalis elav: ühe altari ees peab Isa Sergij hommikust liturgiat, palvetades kiriku, riigi ja rahva heaolu eest. Peaukse kõrval, küünalde ja suveniiride müügileti ees tungleb kümmekond huvilist.

Seintel rippuvate ikoonide ees on üksikuid palvetajaid. Keegi suudleb Püha Isa kätt. Kaks vanemat naist istuvad toolil ja vaatavad ainiti üles kirikukupli poole. Kogu ruumi kohal troonivad suletud altariseinalt ehk ikonostaasilt rahva poole vaatavad pühakud.

Jumalateenistusi peetakse Toompeal iga päev: tööpäeviti hommikul ja õhtul. Laupäevahommikul on nii slaavi- kui ka eestikeelne teenistus. Nädala suurimad talitused on laupäevaõhtune suure kooriga jumalateenistus ja pühapäevahommikune piiskoplik liturgia.

Kirik algab keldrist

“Kuhu me kõigepealt läheme, kas keldrisse või koori peale?” küsib SL Õhtulehe palvel katedraali teejuhi tööd teinud Isa Toomas. Valime esimese variandi, sest iga päev sinna ei pääse. Pealegi sai kogudus taas keldri peremeheks alles napp 10 aastat tagasi, kui rahvusraamatukogu hoidla Tõnismäele kolis.

Mõni meeter mööda kitsukest kivitreppi viib poolhämarasse võlvitud ruumi. Põrandal, seinte ääres ja riiulitel seisavad remonditarbed, puu- ja rauddetailid. “Ärge pange tähele! Suur remont on veel pooleli,” vabandab Isa Toomas. Tema juttu saadavad haamrikolksatused ja saagide vingumine.

Järgmises ruumis lööb ninna hõrk söögilõhn, kuigi köögini jõudmiseks tuleb veel mitmest uksest läbi astuda. Suurimas keldriruumis on kaks pikka lauda, taga- ja külgseintel ikoonid. “Siin toimuvad koosolekud ning pidulikud lõunad,” selgitab Isa Toomas. Söögisaali kõrval on raamatukoguruum, veidi eemal aga töökojad. Ühes nendest seisid veel viis aastat tagasi hiiglaslikud ahjud, mis kirikut kütsid. Esialgu soojendas katedraali soe õhk, 60ndatest aastatest alates aga keskküttesüsteem. Sütt ja küttepuid hoiti katlamaja kõrvalruumis. Praegu särisevad selles ruumis aga pannid ja podisevad keedupotid.

Isa Sergij: “Elage rahus ja sõpruses!”

Keldris jalutamise ajal saab hommikune jumalateenistus läbi. Püha Isa Sergij tuleb kantseleisse, paneb säravad vaimulikuriided kappi ja naeratab külalisi nähes. “Kindlasti huvitab teid kõige rohkem meie kiriku tulevik,” aimab ta küsimust ette. “Õigeusu kiriku lõhest Eestis on räägitud, kirjutatud ja arutatud väga palju.”

Isa Sergij tunnistab, et Moskva ja Konstantinoopoli kiriku vaidlus on kestnud pikka aega, olles külvanud suurt segadust. “Tegelikult polegi see kõige olulisem, sest kõigepealt peab olema lojaalne,” räägib ta. “Kellelegi ei saa midagi peale suruda ega milleski süüdistada, kuigi õigeusu kirikust on varemgi lahkutud ja tülli keeratud.” Ta toob näiteks Rumeenia, Bulgaaria ja Kreeka, kus käivad samuti vaidlused: kellele alluda või mitte alluda. Kellel on õigus ja kellel mitte, ei hakka vaimulik vahekohtunikuna ütlema.

“Meie tahame oma usku ja traditsioone säilitada,” teatab Isa Sergij. “Linnavõimud andsid meile kiriku 99 aastaks tasuta rendile ja seega saame siin jumalateenistusi pidada veel väga pikka aega.”

16tonnine kirikukell

Ühes katedraali tornis asub Eesti suurim kirikukell. Peterburis valatud kell on kolm meetrit kõrge ja kaalub koos tilaga 16,2 tonni. Peale Kristuse ja Püha Aleksandr Nevski kujutise on sellel lühidalt kirjas katedraali ja kella enda loomislugu: “Reveli Aleksandr Nevski peakiriku kell, hoone ehitamisega on alustatud 1894. aastal valitseja imperaator Aleksandr III heaksarvamisel ja Eestimaa kuberneri vürst Sergei Šahhovskoi initsiatiivil ning hoolel. Lõpetatud imperaator Nikolai II valitsemise ajal Eestimaa kuberneri Jevstafi Skaloni ja tema poolt juhitud komitee liikmete pingutustega.”

Allikas: Sulev Mäeväli: “Ehitus- ja kunstimälestisi Tallinnas”

Aleksandr Nevski

Aleksandr Nevski (umbes 1220-1263) oli Venemaa riigimees ja väepealik, Novgorodi vürst (1236-51) ja Vladimiri suurvürst (1252-63). Väejuhina purustas ta 1240. aastal Neeva lahingus Rootsi sõjaväe, millest sai hüüdnime Nevski. Kaks aastal hiljem juhtis Vene väge Peipsi järvel Jäälahingus.

Andmed: Eesti Entsüklopeedia

Nevski katedraali ehituslugu

* 19. sajandi viimase veerandini polnud Tallinnas suurt ja esinduslikku õigeusu katedraali. 1887. aasta veebruaris andis Eestimaa kubermangukeskuse õigeusklik kogukond kuberner Sergei Šahhovskoile üle kirja, milles põhjendab vajadust ehitada uus pühakoda. Püha Sinod toetas ehitus-plaane, 2. aprillil 1888 kiitis selle heaks ka keiser Aleksandr III.

* 1888-92 otsiti katedraalile kohta. See pidi olema linna keskel, hästi ligipääsetav ja kaugele nähtav. Samuti oli oluline kuiv ja kõva pinnas, mis kannataks suurt katedraali. Kokku esitati ehituskomiteele kinnitamiseks kaheksa ehitusplatsi (teiste hulgas ka Pika tänava Roheline turg ja Tõnismägi), kuid sobivaim oli siiski Toompea kubernerilossi esine plats.

* Uue pühakoja projekt telliti Peterburi arhitektilt, akadeemik Mihhail Preobraženskilt (1854-1930). Tema projekteeritud on ka õigeusu kirik Peterburis, Bubnas, Bulgaarias Radomiris ja Sofias, Prantsusmaal Nice´is, Viinis, Buenos Aireses ja mujal. Preobraženski projekti järgi valmis möödunud sajandi 90ndatel aastatel Kuremäe Pühtitsa kloostri kompleks. Aleksandr Nevski katedraali eeskujusid tuleb otsida Moskva 17. sajandi arhitektuurist. Kogu viietornilise kiriku maksumuseks plaaniti 400 000 rubla, ehitama hakkas 1500 inimest ja 1894. aastal algasid ettevalmistustööd.

* 20. augustil 1895 sai kirik nurgakivi, kahe aastaga lõpetati telliskivimüüride ladumine ja karniiside valamine. 2. novembril 1897 paigutati tornide tippu viis metallristi, mille kuldas kohalik meister.

* 1898. aasta suvel kattis Peterburi meister lehtkullaga viis sibulkuplit. Sama aasta 7. juunil vedas 500 sõdurit katedraali torni 16 tonni kaaluva kella. Katedraalis on 11 kella, mis kaaluvad kokku peaaegu 27 tonni.

* Preobraženski plaanis esialgu uude katedraali marmorikonostaase, kuid raha kokkuhoiu mõttes asendati need puust ja ülekullatutega. Joonised tegi arhitekt, ikooniseinad valmistas aga Peterburi meister.

* Huvipakkuvad ja meie oludes haruldased on hoone fassaadidel asuvad mosaiiktehnikas ikoonid, mille valmistas Peterburi akadeemik Frolov. Peasissepääsu kohal läänes on “Püha Maarja ilmutus”, läänefassadil “Veronika rätt”. Põhjapoolse fassaadi kohal on kujutatud Püha Nikolaid, samal fassaadil Püha Vsevolodi ja Tartu Püha Isidori. Lõunapoolse trepi kohal on kujutatud Püha Aleksandr Nevskit, lõunafassaadil aga Püha Sergei Rodonežkit ja vürst Püha Vladimiri.

* 30. aprillil 1900 pühitseti uus pühakoda. Kaks päeva varem saabus seks puhuks Tallinna Riia ja Miitavi piiskop, õhtul toodi Kuremäelt pealinna Püha Jumalaema ikoon. 29. aprillil saabus Tallinna Peterburi sõjaväeringkonna juhataja, suurvürst Vladimir Aleksandrovitš ja tema poeg, samuti Püha Sinodi esindajad. Pühitsemisteenistus algas ristikäiguga ümber uue katedraali, millele järgnes liturgia ja palved keisrikoja heaolu nimel. Keiser saatis Tallinna oma tervitustelegrammi. Valmimise puhul ilmus ehitise fotoalbum ja katedraali tutvustav brošüür.

Läbi saja aasta

* Juba 6-7 aasta pärast valmimist tulid välja esimesed ehitus-praagid. 1910. aastal parandati fassaadide krohvkatet ja parandati kupleid. Kiriku ümber seati üles üheksa metalltänavavalgustit, need pole säilinud. Nende asemel seisavad peasissekäigu ees kaks metall-laternat, mis omal ajal valgustasid Vabaduse väljakul seisnud Peeter I monumenti.

* Eesti Vabariigi alguspäevil tekkis rahvusradikaalidel mõte ehitada Nevski katedraal ümber või koguni lammutada. Arhitekt Karl Burman koostas ümberehituse eskiisprojekti, kuid õnneks jäi kirik püsti ja ehitus muutmata.

* Aastatel 1941-44 oli kirik suletud, päevakorral oli jällegi selle lammutamine. Sakslased püüdsid tornikellasid maha võtta, kuid said kätte vaid ühe väikese kella tila.

* 1947. aastal võeti koguduselt kiriku keldrikorrus ja sinna paigutati rahvusraamatukogu hoidla. 60ndatel aastatel oli plaanis ehitada kirikusse planetaarium, kuid tollase Tallinna ja Eesti piiskopi, praeguse patriarhi Aleksiuse eestvedamisel loobusid võimud sellest plaanist. Kogudusel oli keelatud helistada tornikellasid, vanakraami rändas nii mõnigi väärtuslik kiriku metalldetail.

* Üheksakümnendate alguses sai kogudus keldriruumid tagasi. Kirikus algasid ka ehitus- ja restaureerimistööd: uuendati fassaadide krohvkatet, kuplid kaeti uue lehtmetalliga ja kullati ristid. Restaureeritud on maale, altareid ja kirikuvarustust. Keldrisse ehitati raamatukogu, ristimissaal, töökojad, laod ja kantselei.

Allikad: “Sada aastat Aleksandr Nevski katedraali”, “Ehitus ja kunstimälestisi Tallinnas” ja “Eesti arhitektuur”.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee