Kommentaar

Mart Soidro | Elame veel! 

Mart Soidro, literaat, 19. märts 2020, 14:13
Foto: TH
Sotsiaalmeedias tekitas paksu pahandust 11. märtsi „Pealtnägija” saatelõik, kus ajakirjanik Kristjan Pihl otsustas end pärast Põhja-Itaalia suusareisi 14 päevaks vabatahtlikult isoleerida ja oma kannatused vaatajateni tuua. 

„Appi! Noor terve mees peab üksi hakkama saama soojas ilusas korteris kaks nädalat, omades WiFit, mobiili, sülearvutit ja e-poodlemise võimalust. Tõeline kriis ja õudukas,” pahandas kirjanik Kadri Kõusaar seepeale.
Eks neid hüvesid oli teisigi. Loo kangelasele toodi süüa nii uksest (pitsapoiss) kui ka aknast (tuttav), märkimisväärne osa saatelõigust kuluski söömisele ja vaaritamisele. Väidetavalt depressiooni all kannatava inimese kohta oli Pihlil üllatavalt hea isu, aga see võib olla haiguse üks sümptomeid. Mäletan näiteks kooli ajast ühte tüdrukut, kes pandi suveks koduaresti – vanemad ei lubanud õpilasmalevasse minna!  – ja kes sõi „kättemaksuks” ennast sügiseks „seaks”. Õigemini küll põrsakeseks...

Mis on pildil valesti?

Seda telelõiku vaadates mõistsin kohe, et midagi on selles „kaasaegses arestikambris” valesti. Ja siis taipasin: noor mees aheldas end korterisse, kus ei olnud mitte ühtegi raamatut! Kuidas see võimalik on? Isegi mitte „Tulumaksuseadust”, mis oli Jüri Mõisa öökapiraamat ja kelle kaasaegses progressiivses kodus oli 50 raamatut! Kellel pealegi oli tõrge ilukirjanduse vastu. „Ilukirjaniku võtted, tema muinasjutt reaalsusest, mida tegelikult pole, on lihtsalt oma mõtteviisi propageerimine,” leidis otsekohese ühtemisega ärimees enne täismeheikka jõudmist (Kroonika, 17.02.2004).
Kui olla ulakas ja otsida Jüri Mõisale vastandit ilukirjandusest, jõuaksime varem või hiljem Romain Rollandi hüva prantsuspärase raamatuni „Colas Breugnon”. Nojaa, kunagine pankur ja rahavoogude eest hoolitseja elab selle sajandi teisel kümnendil Merirahus, viinamarjakasvataja ja puunikerdajana keskaegses Burgundias. Mõlemad pealt viiekümnesed mehed on parajad naljahambad, kes hoolimata saatuse tagasilöökidest on oma eluga rahul ja mis peaasi  – säilitanud optimistliku ellusuhtumise!
Jüri Mõisa varanduslikust seisust puudub mul ülevaade, aga Colas Breugnon'il oli samuti maja. Samuti viis last (neli poega ja üks tütar), aga ka kaheksateist lapselast, hall eesel, koer, kuus kana ja üks siga.
Ajastud on erinevad, seetõttu ei saa suurmeeste tagasilööke üks-üheselt võrrelda. Tislerit räsisid katk ja sõjad  – mitu maja Colas Breugnon'il maha põles? – , ettevõtjat 90ndate lõpu börsikrahh ja kandideerimine koos Edgar Savisaare ja Urmas Sõõrumaaga 2017. aasta kohalikel valimistel. Ent kumbki ei lasknud end tagasilöökidest heidutada.

Kust otsast vaadata?
Mäletan ühte Tiina Joosu „Kapitali” saadet Eesti Televisioonis, mis oli eetris 1997. aastal ja kus saatejuht küsis Jüri Mõisalt, kui suureks hindab ta oma kahjumit börsil. „See ei ole kahjum, see on saamata jäänud tulu,” kostis Mõis stoilise rahuga. Kui saates oleks osalenud ka Colas Breugnon, oleks ta eelkõnelejat täiendanud: „Elu on hea ja endal tervis käes.”
Või võtame viimased kohalikud valimised. Urmas Sõõrumaa ja Jüri Mõis panustasid Savisaare valimisliitu Tegusasse Tallinnasse ligi pool miljonit eurot, aga volikokku pääses ainult Edgar Savisaar. 379 häält kogunud Mõisal ei jäänud midagi kripeldama: „Tegelikult olen ma praegu õnnelik, et sinna ei sattunud. Hakkasin juba muretsema, et volikogu liikmena peab tulusid deklareerima ja see on kuradi keeruline – et seal mingit viga ei tuleks, eriti kui oled veel äriinimene. Samas sain ma sada korda vähem hääli kui Mihhail Kõlvart, ja sellest tulebki teha omad järeldused. Siis peabki Mihhail Kõlvart valitsema Tallinna, mitte Jüri Mõis. Nii ongi.” (Õhtuleht, 28.09.2019).
Järjekordne näide sellest, kust otsast asja vaadata.
Aga jätame need kohalikud valimised kus kurat! Tuleme hoopis raamatute juurde, millest Kristjan Pihl oma teleklipis karjuvat puudust tundis. Oled õnneseen, kui need sõbrad ümbritsevad sind kodukontoris lugematul hulgal. Eriti praegusel raskel ajal, mil suhtlus välismaailmaga on piiratud. Haarad riiulilt esimese, ja mida ma näen: Gustav Suitsu „Tuulemaa” (esmatrükk 1913), eesti luule vaieldamatu tipp ja sobib hästi tänasesse päeva. Nagu ka tema üleskutse 1905. aastast: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Jällegi: kummast otsast vaadata?
Muidugi ei vaadanud „Tuulemaa” mulle raamaturiiulilt juhuslikult otsa. Olen seda kogu tudengipõlves põhjalikult uurinud ja võiksin pikalt pajatada kujundi struktuurist „Tuulemaas”. Kui vaid leheruum võimaldaks.
Aga see selleks. Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas ühe kirjandusteose pealkiri ajas ja ruumis võib muutuda. Näiteks Aino Kallas tõlgendab Tuulemaaks Eestit, sest „Eesti on algusest peale olnud tuulemaa, geograafiline lõbutüdruk, keda igaüks on võinud enesele võtta, see on olnud ühe valdaja käest teise kätte rändav vahetuskaup – kord sakslaste, taanlaste, poolakate, rootslaste, venelaste ja jälle sakslaste, kõigi oma naabrite päralt – ainult mitte tõeliste peremeeste, eestlaste oma.” („Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned”, Tartu 1921, lk 21). Ja võrdluseks Nigol Andreseni tõlgendus 1973. aastast: „Tuulemaa jääb maastikuainest loodud unistusmaaks, üksinduseks suurte mõtlejate seltsis; intellektuaalsed ja poeetilised unistused suudavad luua tõelise kodumaa. Tuulemaa on looduselamuste ja intellektuaalsete ning poeetiliste unistuste süntees, ka kodumaatu kodumaa.” (Keel ja Kirjandus 1973 nr 11, lk 66). See on kahtlemata peenem ja avaram interpretatsioon. Aga lihtsustav on juba põhimõtteliselt iga sümbolitõlgendus. Samas ei tahaks ma oma arvamust peale suruda. Kõik oleneb ju kokkuvõttes sellest, kust otsast vaadata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee