Kommentaar

Nelli Kalikova | Koroonaviirus kui Eesti suutlikkuse proovikivi (3)

Nelli Kalikova, infektsionist ja epidemioloog, Eesti Rooma Klubi liige , 16. märts 2020, 17:31
Foto: ARNO SAAR
Aastal 2003 elas Eesti üle lühialalise ärevusperioodi seoses SARS-i nimelise viiruse laialdase levikuga maailmas. Õnneks Eestini see epideemia ei jõudnud, kuid oleks võinud olla tõsiseks õppetunniks, kuidas tegutseda ohtliku nakkuse leviku tõkestamisel. See oleks olnud hea põhjus välja töötada tõhusad kriisiolukorra tegevusjuhised tervishoius, majanduses, riigipiiride kaitses, karantiinide kehtestamises jms. Kuid midagi sellist ei toimunud, talveuni kestis 17 aastat.

Nüüd tuli lagedale SARS-2, ehk koroonaviirus ametliku nimega COVID19. Selle vallutusretk algas Hiinas, arvatavasti novembris 2019 ja mõne kuuga on see haaranud niipalju riike, et Maailma Tervishoiuorganisatsioon kuulutas välja pandeemia, ehk epideemia, mis on levinud enamus riikides. Nüüd juba tuli üles ärgata. Kuid kas seda tehti ikka õigel ajal?

Terviseameti kodulehel monitooriti alates 23. jaanuarist iga päev koroonaviiruse levikut erinevates riikides ja hinnati viiruse leviku ohtu Eestis. Kuigi info erinevate riikide kohta meenutas teateid rindelt, mis iga päevaga halvenesid, oli Eesti kohta:

- esimesel nädalal teade, et Eestis nakatumise risk on väga madal;

- järgmise kolme nädala jooksul, et Eestisse nakkuse sissetoomise risk on keskmine, riigisisese leviku risk ikka veel madal;

- 27. veebruaril registreeriti esimene haige Eestis mille tõttu hinnati sissetoomise riski kui kõrget, riigisisese leviku riski ikka kui madalat;

Samal teemal

- alles 7. märtsil hinnati sissetoomise riski väga kõrgeks, riigisisese leviku riski keskmiseks kuni kõrgeks.

Ja nüüd tähelepanu! Vaatamata tulekahjule, mis juba toimus Euroopas, lubab meie Tervishoiuamet Saaremaale Milano võrkpallimeeskonna ja täissaalis mängud toimusid 4.-5. märtsil. Riigikogu vaikis, president vaikis.

Eluaegse infektsionistina tuletan meelde, et nakkushaigus ei mõista nalja, rumalust ja pealiskaudsust. See alati tuleb välja seal, kus seda ei oodata ja maksab rängalt kätte. Haigestusid saarlased, itaallased, isegi üks Eesti organisaatoritest. Sisuliselt Saaremaa, mis oma eraldatud asukohaga võiks olla viimane koht, kuhu taoline viirus sisse murrab, osutus tänu Terviseametile esimeseks riigisiseseks koldeks. Minu arvates see on piisav põhjus Terviseameti juhil amet maha panna.

Miks me ei karda grippi, aga kardame koroonaviirust?

Mullu haigestus meil grippi 45 000 inimest, 1 700 vajasid haiglaravi, 60 (enamasti eakad inimesed) surid. Need on tõsised arvud, mis on vajanud nii tervishoiu kui ka muude elualade pingutusi. Kuid me oleme harjunud selle iga-aastase nuhtlusega ja see ei hirmuta meid enam. Praeguse viiruse erinevus on selles, et see on uus ja tundmatu nähtus, mis kutsubki esile hirmu ja paanika. Paanika mistahes eluvaldkonnas tekitab ainult lisapinget ja probleeme.

Valdav enamus koroonaviirusega nakatunud inimestest paraneb nii, nagu iga respiratoorse nakkuse puhul. 20% võivad vajada haiglaravi, nendest 5% intensiivravi ja 1% hingamisaparaatide abi. Kui me laseme koroonaviirust levida nagu grippi (see tähendab, et ei rakenda tõkestavaid meetmeid), siis haiglaravi vajaks 9 000 inimest, intensiivravi 450 ja hingamisaparaatide abi 90. Eesti tervishoiusüsteemile on see üle jõu käiv koormus ja selle tõttu kõik meetmed, mis nakkuse levikut takistavad, ongi hädavajalikud.

Eriolukord, mis kuulutati välja 12. märtsil, tuginedes teiste riikide kogemusele, oleks võinud olla kehtestatud vähemalt paar nädalat varem. Meie nakkuse levik kulgeb sama mudeli järgi, mis teistes riikides, nn eksponentsiaalselt. See tähendab mõnda aega väga madalat taset ja siis äkitselt tugevat tõusu.

Meil on seni diagnoositud 135 juhtu, mis erinevate välisekspertide arvates tähendab tegelikult 20 kuni 40 korda suuremat nakatunute arvu. See tundub uskumatu, kuid on nii. Tuginedes jällegi pikale erialasele infektsionisti kogemusele võin kinnitada, et igal juhul läheb olukord sekkudes paremaks. Jah, iga viivitatud päev teeb asja raskemaks, nakkuse leviku ulatuslikumaks, kuid tegematajätmine on veel hullem.

Mis on need meetmed, mis aitavad epideemiast jagu saada?

Kõige tähtsam epideemiavastane meede on kohmaka nimega „sotsiaalne distantseerumine“. See tähendab inimestevaheliste kontaktide võimalikku vähendamist. Kuna tegemist on piisknakkusega, siis ohtlikud on igasugused inimeste kogunemised, mis annavad võimaluse tihedaks kontaktiks alates koolidest ja lõpetades massürituste ja kontsertidega. Totaalne karantiin on õigustatud, sest ei lase nakatunud inimesel nakkust teistele anda. Tinglikuks peiteperioodiks on arvestatud 14 päeva. Seega, meil välja kuulutatud eriolukord 1. maini annab lootust, et kolmekordne peiteaeg paneb edasisele nakkuse levikule piiri ja me saame riigisisesest nakkusest jagu. Kuidas kujuneb olukord teistes riikides, seda näitab aeg ja üle piiri nakkuse sissetoomisega tuleb ilmselt tegeleda kauem.

Mida saavad inimesed teha, et riiki aidata?

Kõigepealt - mõistvalt suhtuda karantiini meetmetesse. Kindlasti  jälgida, et koolilapsed õpiksid/töötaksid/tegeleksid hobidega või suhtleksid virtuaalselt kodus ja ei tšilliks kaubanduskeskustes. Haiguse tunnustega ei minda ennastsalgavalt tööle, vaid püsitakse kodus. Võimaluse korral jäetaks koju koos koolilastega ka koolieelikud, hoidutaks paanikast ja ostuhullusest, sest maksimaalselt kuue nädalaga peaks siinne elu normaalsemaks muutuma.

Kõigepealt - andma inimestele mõista, et meie riik ei jäta oma rahvast hätta ja leiab kiiremas korras võimaluse abistada neid, kes karantiini tõttu jäävad ilma sissetulekuta, kelle töökohad kaovad või peatavad tegevuse, kes koolide sulgemisega kaotavad neile tähtsa koolitoidu. Koostöös pankadega tuleb abistada laenude probleemi lahendada. Riik peab mõtlema, kuidas toetada tervishoiusüsteemi, mis on juba niigi pinge all ja halvema stsenaariumi korral võib (vähemalt ajutiselt) kokku variseda. Selle abi jaoks ei ole riigil häbiasi ka laenu võtta.

Kas koroonaviiruse epideemias on ka midagi positiivset?

Mind kui infektsionisti rõõmustab, et kätepesu vajadusest arusaamine jõudis kõigini. See hea harjumus aitab paljusid nakkusi vältida, kuid teha seda tuleb mõistlikult - iga kord, kuid midagi suhu panema hakkate või WC-d kasutate. Karantiini tõttu saavad lapsed loodetavasti palju rohkem suhelda oma vanematega. Ja kõige rõõmsam uudis: isegi ISIS väldib koroona tõttu Euroopat ja terroristidel pole meile praegu asja!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee