Juhtkiri

Juhtkiri | Liiga hilja, liiga vähe 

Ohtuleht.ee, 15. märts 2020, 19:29
Üleöö rahvast tühjenenud tänavad, ühistransport, ostukeskused ja kõrtsid kinnitavad, et rahvas võtab viiruseohtu ja karantiini tõsiselt. Sündmused arenevad väga kiiresti – kui veel mõni päev tagasi arutas valitsus tõsimeeli Vene poptähe kontserdi toimumist 7500kohalises Lasnamäe saalis ja sotsiaalminister Tanel Kiik ei pidanud täielikku piirikontrolli realistlikuks, siis nüüd soovitavad arstid keelata juba rohkem kui viie inimese kogunemised ja piir on välismaalastele kinni minemas.

Praegusel juhul ongi meditsiiniinimesed kindlasti kõige pädevamad nii edasise tegutsemise kui ka meie ravivõimekuse alal. Sellest, et olukord on tõsine, annavad tunnistust haiglate ette kerkivad meditsiinitelgid. Kui me ei suuda viiruse levikut täielikult vältida, siis vähemalt haigestumiste kõrgpunkti hajutamine on üks võtmeküsimusi, mis aitab ära hoida haiglate äkilist ülekoormust, kus kõigile intensiivravi vajajatele ei pruugi kohti jätkuda.

Sestap tuleb inimestevaheliste kontaktide miinimumini viimist väga tõsiselt võtta. Riik on lasknud kinni panna koolid, teatrid, kinod, muuseumid, spaad. Osa ettevõtteid paneb uksed kinni omal algatusel, peamiselt majanduslikel põhjustel. Nüüd on oluline, et riik täidaks oma lubaduse aidata mitmete meetmetega kõige enam kannatavaid majandusharusid, kuid ka noori ja vanu, kes peavad koju jääma – näiteks võib soe koolitoit olla nii mõnegi nüüd koju jääva õppuri pere jaoks hädavajalik.

Kiiresti vajab aga hindamist, kas valitsuse senised piiravad sammud on piisavad olnud. Liigne liberaalsus maksab kiiresti kätte, sest riik ei kiirustanud piirangute sisseviimisega, mille tagajärjel on Eesti praegu nakkuste suhtarvult maailma kümne kõige suurema viiruse levikuga riigi seas. Kes selle eest vastutab, peab selguma hiljem. Praegu tuleb vaadata tulevikku ja mitte olla viiruse tagaajaja rollis – oluline on ennetada. Seda just meditsiinisüsteemi vastupidamise tagamiseks, sest kui see süsteem mureneb… sellele ei taha mõeldagi.

Kui tavaelu enam niikuinii ei toimi, peaks riik osaliste piirangute asemel kaaluma kõige võimaliku sulgemist, jättes lahti vaid toidupoed ja apteegid ning lõpetama ka igasugused välisreisid, sest esikohal olgu ikka oma kodanike huvid. Praegu on nii, et valitsus astub oma otsustega teiste riikide sabas – piiri taga tehtava põhjal näeme, milliseid samme hakkab meie valitsus mõni päev hiljem astuma. Vähem järelsörkimist ja saba jupikaupa maharaiumist ning rohkem otsustusjulgust!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee