Eesti uudised

Nädala eest toidukapid täis varunute meenutused: „Algul kolleegid naersid välja, seejärel läkski ostuhulluseks.“ (2)

Autori nimi on autorile teada, 14. märts 2020 11:08
Selliste järjekordade vältijate üle esialgu naerdi. Nüüd enam mitte.Foto: Jaan Väljaots
Märgid saabuvast pandeemiast olid juba paar nädalat üleval. Koroonaviirusesse jäänud riikides tekkisid toidupoodides tunglemised, haarati kaasa kõike, mis ette jäi. Ehkki terviseamet rahustas elanikke, siis võis aimata, et kunagi jõuab nakkus ka Eestisse. Kuidas selleks valmistuti?

„Paranoiline inimene võib eksida sada korda järjest, kuid jääb ellu. Mitte paranoiline inimene eksib korra ja ongi lõpp,“ ütles riskianalüütik Nassim Nicholas Taleb Eesti Ekspressi korraldatud konverentsil mullu kevadel. Just seda lauset kasutati viimase paari nädala jooksul Eesti ajakirjanduses korduvalt, kui osa ajakirjanikke üritasid häirekella lüüa.

Samal teemal

Sama lause kõlas mu peas, kui saatsin teele kohe märtsi algul tellimuse ühte Eesti e-poodi, mistõttu pidi vaene kuller kaks korda pilgeni täis kottidega kolmandale korrusele spurtima. 10 kilo kartulit, 10 suurt pudelit mineraalvett, terve ports näkileibu, purgisupid, liha- ja kalakonservid, konservoad, külmutatud aedviljad, tatar, riis, läätsed. Nimekiri oli pikk, täis sai suur külmkapp ja samuti kaks meetrit kõrge köögikapp ja arvestatud eelkõige sellega, et nad ei rikneks või kui ka riknevad, siis nende hind pole nii meeletu. Sest mis juhtub parimal juhul? Mul on järgmiseks mõneks kuuks tagatud toidupoolis, mille poole pilk pöörata, kui lihtsalt palgapäevani on veel pikk maa minna, aga pangaarve ei taha sellest aru saada. Halvimal juhul ehk pandeemia või karantiini korral on mul kapp toitu täis ja ma ei pea meeletutes järjekordades seisma, kus täpselt ei tea, mida kaasootajad välja hingavad.

Kõlab mõistlikuna? No mitte kõigile. Talebi lauset tsiteerinud Ekspressi ajakirjanike poole kirtsutati nii mõnegi kolleegi poolt Ekspress Meedia korruselt nina. „Mis neil keskealistel meestel viga on, et nad nagu eided paanitsevad,“ ütles üks naisajakirjanik pidevalt teema olulisust tõstnud kolleegide kohta.

Ka Õhtulehes on viimase paari kuu jooksul tekkinud filosoofilised leerid – üks pool on võtnud positsiooni „parem karta, kui kahetseda“. Teine pool on juba jaanuarist pidanud teema ülesvõtmist paanikakülvamiseks. Esiteks polevat Hiinas ja mujal statistika sugugi nii kole (sest Hiina statistika on meeletult usaldusväärne ja Türgis, usume, on endiselt kõigest üks nakatunud?) ja teiseks on toitu ja kõike alati ja mitte mingit paanikat ei saa tekkida.

Õhtuleht kogus kokku enda paarisaja töötaja seast mainitud pooltest esimese kogemuse. Ehk lood, mida ja kuidas me varusime enne, kui saabus pandeemia, eriolukord ja kõik parkimisplatsid kaubanduskeskuste juures täitusid.

Vastused on kogutud kolmapäeva hommikupoolikul. Just sama päeva hommikul toimus Õhtulehe koosolekulaua ümber elav arutelu, kas poodidest oli mõistlik varu koguda. Paraonikuna kaitsesin seisukohta, et selles ei saa mitte midagi halba olla, kui mul kapp toitu täis on. Vastuvaielnu naisteajakirjast leidis, et minu paanika on rumal ja tema ei kavatse midagi ette võtta. Küsimusele, et kui peaks poed kinni minema või karantiin kehtestatama, vastas ta rahuliku enesekindluse: „Ema käest saab ikka süüa.“

See jäi pikaks ajaks Õhtulehe tavapäraseks koosolekuks, kus istuti koosolekulaua taga ja arutati teemasid. Samal õhtul tuli teade, et ühel kolleegil võib olla koroonaviirus. Järgmised kaks nädalat töötab terve Õhtulehe kollektiiv kodukontoris.

Diabeetikud peavad kartma, et pärast nende eest keegi ei kahetseks

Kroonilisi haigusi põdevad inimesed peavad tegutsema targalt. Näiteks süstival suhkruhaigel tasub vaadata, kas insuliinitagavara on ikka piisav. Õhtulehe sporditoimetuse reporter Deivil Tserp, kellel diagnoositi diabeet 1985. aasta kevadel, ennetas kõikvõimalikke musti stsenaariumeid.

„Tavaliselt käin põhjalikke vereproove andmas aprillis ja palun perearstil ka digiretseptid välja kirjutada,“ räägib ta. „Praegu, kui koroonaviirus levib kogu maailmas ohtlikult, pidasin mõistlikuks insuliini tavapärasest kuu aega varem välja osta, sest puudub kindlus, et arstirohtude tarned jätkuvad endise hooga.“

Esimest tüüpi diabeediga haige vajab eluaegset insuliini asendusravi, mille eesmärk on tagada insuliini manustamine võimalikult sarnaselt organismi toimimisele. Eesmärk on vältida veresuhkru järske tõuse ja langusi.

Insuliini säilitatakse külmkapis, sestap on apteekides üsna väikesed varud. Kui rohi otsa saab, tellitakse kohe juurde. Kuid sel nädalal öeldi Tserbile kahest apteegist, et neil ei ole talle sobivat insuliini.

Teiseks vajab diabeetik veresuhkru taseme määramiseks testiribasid. Spordiajakirjanik ütleb, et ta teeb päevas vähemalt neli-viis proovi. Ühes Accu-Chek performa karbis on 50 testiriba. Oma tervisest hooliv suhkruhaige kasutab iga kuu kuni kolm pakki testiribasid.

Diabeet on salakaval haigus, mis õõnestab inimest seestpoolt. „Mul oli tore kolleeg, kellega maitsesime ajakirjanikuleiba esmalt Eesti Päevalehes ja hiljem Õhtulehes,“ toob Tserp kurva näite. „Ka tema oli diabeetik. Paraku ei meeldinud talle veresuhkru mõõtmine, mis saigi muidu toredale mehele ja heale ajakirjanikule saatuslikuks. Tema organismi immunsüsteem nõrgenes, tervis halvenes silmanähtavalt ja kahe talve tagune gripilaine viis ta 46aastaselt manalateele.“

Vaja on ära toita viieliikmeline pere, koer ka peale 

„Olen ostnud ära kahe nädala toiduvaru arvestusega, et a) lapsed on kodus karantiinis või b) kodus on 5 haiget,“ kirjeldab üks ajakirjanik.  „Olemas on pesupulber, 2 x 10 pakki vetsupaberit, suur šampoon, 10 kg pakk koerakrõbinaid. Lisaks 10 kg lihakraami - alates hakklihadest ja lõpetades supikontidega. Selline lihtne kraam, et kui vähemalt üks viiest on jalul, saab toiduvalmistamisega hakkama. Hunnik külmutatud köögivilju. Kahe nädala varu kuivaineid (pasta, tatar, riis). Mõned purgisupid, kiirmakaronide pakid, valmistoidud, pudel õli. Kõik on selline kraam, mida me muidu ka sööme ja kui kuu-paari pärast tundub, et mingit suuremat jama ei tule, siis saame tavalises korras ära tarbida. Plaan minna ostma 2x5 kanistrit vett.“

Veel kolmapäeva hommikul oli üks pereemast ajakirjanik rahulik:  „Ma pole midagi ekstra varunud ega kavatsegi seda teha. Toitu jagub: köögikapp on niigi kuivaineid täis ja sügavkülmikus pole samuti eriti ruumi. Kui poed peaks tõesti tühjaks saama, mille märke pole praegu näha, eks siis tuleks kodus kappide tühjendamise kuu(d). Rahakotile mõjuks kindlasti hästi. Optimistina loodan, et rahvas säilitab terve mõistuse ega hakka endale koju hamsterdama nii kõrgeid tualettpaberivirnu, et jagub kogu suguvõsale ja ka järeltulevatele põlvedele,“ leidis ta kolmapäeval.

Möödus päev, eriolukorra väljakuulutamine ja juba hakkasid kahtlused võimust võtma. „Ent piisas sellest, et koroonanakkuse ohu tõttu saadeti pereema kodutööle, ning kohe tellis ta e-poest senise elu suurima ostukorvi, 108 euro eest. Kuivaineid ja külmutatud kraami, samuti värskeid puu- ja juurvilju, sealhulgas viis kilo kartuleid. Tõsi, kuna lähim vaba kojutellimisaeg oli alles kolmandal päeval, siis aja möödudes on pereema ostukorvi pandud toodetest märgitud juba nii mõnelegi, et neid pole enam saada. Sealhulgas said otsa purgistatud oad tomatikastmes, kiirnuudlid, vedelseep jms. Nii et tarmukas pereema otsustas minna ikkagi ka pärispoodi, et seal oma käega varusid täiendada,“ kirjutas pereema-ajakirjanik eelmisele vastusele lisaks paar tundi pärast eriolukorra väljakuulutamist neljapäeva hilisõhtul.

„Kuigi pooldan positiivset mõtlemist ja suhtumist, et "küll-me-saame-hakkama", siis koroonaviiruse leviku ajal tundub see naiivne. Kuna jälgin aktiivselt, hommikust hilisõhtuni  igasugu uudiskanaleid  ja mitte ainult ingliskeelseid, siis sain tegelikult juba ülemöödunud nädalal aru, et tark on hakata tegema reaalseid ettevalmistusi nii haiguseks kui võimalikuks karantiiniks. Ühesõnaga - sain aru, et kodus peab olema midagi enamat kui igaks juhuks paar pakki palavikualandajat,“ kirjeldab üks sageli terviseteemadel kirjutav ajakirjanik. „Kuna vanust on 50+, siis on ka eredalt veel meeles, mida tähendas 90ndatel, kui mingit toiduainet TÕESTI ei olnud.“

Ta loeb ette kriisivarud:

-          palavikualandajaid, käte ja ruumide desinfitseerijaid, köharohtusid, tikke, soola, jahu (ka küpsetuspulbrit), kaerahelbeid, riisi, kassitoitu, õli, tuunikalakonserve, vetsupaberit jms.

„Ühel hetkel avastasin, et kogu mu varu eeldab veganmenüüd, seega ostis mu mees sügavkülma ka hakkliha ja  frikadelle,“ lisas ta. „Ostsin välja ka oma vana ema vererõhurohud. Saksa keeles on sõna Hamsterkäufe, mis tähistab paanilist ostmist, kokkuostmist. Tore sõna! Seega olen toonud pere kõnepruuki uue sõna hamsterdamine. Küsin näiteks, no mida siis ka täna hamsterdasid? Väga naiivne on loota ainult sellele, et küll riik aitab või midagi välja mõtleb, kui häda käes. Näen, kuidas suured riigid on hädas ja õiget plaani nagu polegi.“

* loo autor ja kõik teised hamsterdajad jätavad enda nime loo juures anonüümseks. Sest parem karta, kui kahetseda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee