Kommentaar

Markus Väin | Turismi mõjust 

Markus Väin, kirjanik, 13. märts 2020, 17:36
Turism muudab paiku. See on ilmne tõde, mis avaldub erinevalt, olenevalt sellest, millisest paigast me räägime. Ilmselt võib iga kuum piirkond kurta turistide prügi, lärmakuse ja selle üle, et nad ei kipu öörahu aegu vait jääma. Need on aga mööduvad, igapäevased ebamugavused. Lisanduvad muidugi globaalsed riskid, näiteks hiljuti valla pääsenud koroonaviirus, millele ei õnnestu rahva usina liikumise tõttu enam kuidagi pidurit tõmmata. Märksa jäävam on aga turismi mõju kohalikule kultuurile ning see on tihtipeale moonutav ja raske.

Et seda mõista, tuleb kõigepealt küsida, mis teeb mõnest paigast turistide silmis tõmbenumbri? Loomulikult on palju neid, kelle jaoks pole kohal vahet, ainus argument kohvrite pakkimiseks ja puhkuse kavandamiseks on liivarand ja sinine ookean. Ülejäänuid köidab aga originaalsus. Reisides otsib enamik meist elamusi ja me tahame leida neid kusagilt, kus elu on teistmoodi. Me ihkame erinevust selle originaalsest allikast, inimestelt, kes siiralt teevad seda teistmoodi olemist teoks teises keskkonnas. Tahame võtta kaamera ja pildistada seda erinevust, mis elutseb India äärelinnatänavail kulgevatel raudteedel, Lõuna-Ameerikas vanas inkade linnas või Kuuba tubakafarmerite nägudel. Siis laseme need pildid ilmutada, riputame seinale, ehk isegi raamime ära ning neist saab elamus: põhjus, miks reisida.

Kahjuks on originaalsus see, mis sureb esimesena, kui massiturism pilgu mõnele uuele piirkonnale pöörab. Ei lähe kuigi kaua, kuni sealsete ehedate majade vahele kerkivad säravad hotellid ja üha enam kohalikke elanikke leiab end töötamas uut tüüpi majandusharus, mille eesmärk on elamuse serveerimine. Teatud piirini pole sel muidugi vigagi, sest mõeldes elamustele, mida müüb näiteks Eesti vabaõhumuuseum, leiame, et see on tänuväärt asi, sest aitab meil rahvana oma minevikuga sidet hoida. Teine on lugu aga siis, kui terved linnad ja piirkonnad muudavad oma otstarvet, kujunedes jõukate esimese maailma turistidele tohututeks klienditeenindajate filiaalideks. Midagi sellist võib näha Egiptuse ja Tai kuurortlinnades. Lihtne on pahvatada, et mis neil kobiseda – õnnelikud peaksid olema, sest need kuurordid on peamised kohad, kust raha riiki tuleb!

Aga probleem on eetilisemat laadi: kas rahaga kaasneb privileeg valida mis iganes meeldiv piirkond planeedil ja sellest endale teenindusasutus kujundada, tingimusel, et selle eest veidi makstakse? Kusjuures mitte niivõrd kohalikele elanikele, vaid nende enamasti lonkava demokraatiaga riigiaparaadile ja ärimeestele.

Puhkuselt koju tagasi jõudes võiks aga küsida: kas gentrifikatsioon on ka omamoodi turism? Kas see, mis juhtus Kalamajaga või toimub praegu Muhus – jõukad uusasukad ujutavad piirkonna üle, võlutud selle originaalsusest, mida nad siis kõigi vahenditega painutama ja kommertslikuks muutma asuvad –, on midagi sarnast turismi mõjuga kaugetes ja eksootilistes paikades? Kas midagi sellist on ka korterite ja karpmajade püstitamine Tartu ja Tallinna äärsetele põldudele? Ja kas see pole ikkagi pigem hea, sest oma põliste asukate käe all need piirkonnad ju vireleksid ja äkki sureksid varsti välja? Areng peab ju toimuma?

Aga mis on areng? Ja kelle silmis on miski areng? Vaevalt huvitab mõnd madalama keskklassi peret suur luksusrestoran, mis pannakse üle tänava püsti kohta, kus enne oli laste jalgpalliväljak. Või mõnd seni maapiirkonnas elanud peret see, et põldudest ja metsast nende ümber saavad kortermaju täis elurajoonid. Samamoodi nagu Kuuba tubakafarmeri elu ei paranda tema hüti kõrvale ehitatud sirav terasest-klaasist hotell.

See on suur privileeg: omada võimalust minna, rännata teistmoodi eluviiside ja paikade vahel ja koguda nende eripärasid oma mälestustepagasisse nagu metsmaasikaid kõrrele ritta. Või kolida kuhu iganes, leida mõni omas ajas originaalne paik ja kujundada sellest endale kodu. Siiski, kahjuks on meie ajal jäänud vähe maad, mis kellelegi ei kuulu. Ja enne, kui hakkame mingit paika koduks, kuurordiks või suvilaks kutsuma, võiksime kuulata nende inimeste arvamust, kes seda enne meid koduks nimetavad. Vastasel juhul võime muuta paiku nii, et kaotame midagi originaalset, niisugust, mida ei saa enam tagasi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee