Kommentaar

Jaanus Järs | Aprill Paunveres – arstirohu saamiseks ainult apteegist ei piisa 

Jaanus Järs, 10. märts 2020, Luua, 13. märts 2020, 17:37
Foto: Erki Pärnaku
Läheneb 1. aprill – rahvusvaheline naljapäev, kui Donald Trump ja Kim Jong-un omavahel tervitustelegramme vahetavad. Meil Eestis aga jõuab siis kohale apteegireform. Nagu iga reformi puhul, on ka siin võimalikud kolm erinevat arengut: a) elu läheb paremaks, b) elu läheb kehvemaks, c) ei muutu suurt midagi.

Eelnimetatud reform on ootel olnud viis aastat ja selle kallal on kätt proovinud suurema või väiksema eduga viis parlamendierakonda. Vähe on asju, milles rahvasaadikud on ühel nõul. Arutatud on võimalusi, et reform tuleb, ei tule, tuleb natuke või tuleb tingimisi. Viimati lükati riigikogus napilt, aga kindlalt tagasi apteegikettide pakutud reformivastane eelnõu ja otsustati, et ta tuleb siiski.

Vabariigile musterkunde

Seda segadust, kuidas apteegireform Paunverre saabub, on kirjeldanud 14. veebruari Päevalehes Andrus Kivirähk. Seal avaldab ta Paunvere proviisori suu läbi arvamust, et kõiki aleviku muresid leevendav imeravim apteegiletil on Punsli eli (Punsli õli). Miks ka mitte, kirjanikuhärra käis meil siin külas ja tal on selle mikstuuriga rõõmsameelne elukogemus.

Mina olen Paunvere apteeki külastanud 28 aastat järjepanu. Ostnud rohtu endale, lastele, armsale abikaasale. Isegi kass Pänts koos kõigi oma hallitriibuliste esivanematega on ikka vajaliku ravimi kätte saanud ning võib-olla isegi lihtsama vaevaga, kui suures linnas. Ka Punsli eli olen oma linnas elavatele sõpradele viinud liitrite viisi. Seega mina 1. aprillil maailmalõpu saabumist ei karda.

Mul on aga üks teine mure. Nimelt on arstirohu saamiseks peale ravimitootja, hulgimüüja, apteegi ja proviisori vaja veel arsti. Ja need asjalood on maakohas pisut teisiti. 30 aastat puutusin arstidega vähe kokku. Pidasin riigiametit, maksin haigekassat, tegin metsajooksu, harrastasin tervislikke eluviise. Püstitasin omamoodi rekordi: selle aja jooksul ei võtnud ma mitte kordagi haiguslehte. Vabariigile peaaegu et musterkunde.

Aga siis sain ma veel sõltumatumaks kui Mongoolia ja aasta möödudes selgus, et haigekassat mul enam ei ole. Armsa abikaasa õhutusel hakkasin tervisekindlustust säästude eest ostma ning olen kulutanud mõne alampalga aastas selle toimingu peale. Arve kasvab koos keskmiste palkadega ning kuna olen päritolult poolenisti mulk, tekkis mõte, et võiks selle eest ka midagi vastu saada.

Parim ravim on meelerahu

Saabus ka minu päev. Jäin angiini ning loomulikult just nädalavahetusel. Ning mitte lihtsalt angiini, vaid Angiini suure tähega. Kaotasin hääle, neelata ei saanud, sülitasin liitrite viisi. Mõtlesin, kas minna EMOsse, aga siis oleksin vabariigile jälle kulu teinud. Esmaspäeval lohistasin end perearsti juurde ning seletasin susinate ning käemärkidega, millist antibiootikumi mulle vaja on. Arst kirjutaski seda, tõsi, enne mu diagnoosi vereproovi abil kontrollides.

Nädala pärast oli vereproov parem ning minu ellujäämine kindel. Krigisesin arstile küsimuse, et millist järelravi peaksin tegema ning ta ütles oma ajalooliselt kordumatud sõnad: „Küsige midagi apteegi käsimüügist.“ Küsisingi ja peaaegu kõike, tutvusin maa- ja linnaapteekidega, originaalsete ja geneeriliste lutsukommide brändidega, millest abi oli üllatavalt vähe. Peale selle püüdsin endiselt saada perearsti saatekirja kurguarstile. Selleks kulus mitu otserünnakut ja kolm kuud, kuigi järjekord sinna oli paar päeva. Siis pööras olukord paranemisele ning poole aasta möödudes hakkas isegi mu huumorimeel tagasi tulema.

Sellega polnud veel kõik. Eriarst avastas, et perearst oli kirjutanud mu toimikusse „psühhogeensed põhjused“, mis tõlkes peaks tähendama simulanti või vähemalt hüpohondrikut. Ometi tahtsid kaastundlikud kodanikud kaubanduskeskustes mu köha peale endiselt kiirabi kutsuda. Kui see toimuks praegu, koroonaviiruse ajal, tühjeneks kaubanduskeskus minutitega. Nüüd, peaaegu paar aastat hiljem, meenutan printsessi herneteral, kes reageerib tuulehoo või lahti jäetud külmkapiukse peale ilusa soologa.

Hiljaaegu sain telefonikõne, kus kutsuti PSA testi tegema. Teate küll, ennetamine ja meeste tervis. Tegin vereproovi, küsisin ka arstiaja. Vahepeal oli meil vahetunud kolm perearsti, ühte polnud ma näinudki. Uus arst oli väga targa ja mõjuka näoga. Kui kurtsin kurku, mõõtis ta vererõhku, aga kurku ei vaadanud. Kui kurtsin puusa, ütles arst, et selle vastu abi ei ole ja soovitud soodusretseptiga pulber nagunii ei aita. Ütles, et veri on korras, aga PSA näitu üles ei leidnud ja palus testi uuesti teha. Mida ma ei teinud, sest hoolas medvend oli kõik õigesti teinud ning näit oli esimesel tabelireal. Arst oli vast väsinud ja tüdinud ravimisest, ei märganud seda nii ilusa proovi sees. Leidis kinnitust elutõde, et raske on seletada perearstile, et sa oled haige, ning eraarstile, et oled terve. Parim ravim on võib-olla ikkagi meelerahu.

Näe, kui see just nali ei ole, on see üks kena nali küll. Optimistina loodan siiski, et seekord tuleb kevad paremini – vidiit, vidiit.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee