Kommentaar

Tiina Tuum | WC-paber ja kiirnuudlid – šoppame terviseks? (2)

Tiina Tuum, kolumnist, 13. märts 2020, 17:37
Foto: Pixabay
Eestlaste usk „terve mõistuse võitu“ (vt samanimeline Meie Maa juhtkiri pärast Itaalia volleässade matši ületoomist Kuressaarde) koroonaviiruse üle on ikka hämmastav. Minister Helme ravib viirust hanerasvaga ja skeptiline eestlane usub kui raudpolt, et teda ei võta ei ussi- ega püssirohi. Ei võtnud nõukaaeg, ei võta kapitalistlik viirus ka mitte.

Ja hirm kurjade pedagoogide ees kupatas otse lennujaamast kooli ka Põhja-Itaaliast koolivaheajalt tulnud lapsed. Ilma mingi vastutustundeta.

„Ah, ema arvas, et me ei puutunud kellegagi kokku,“ sõnab hästi päevitunud nooruk, kellega lapse huviringi ees kohtume. „Nüüd juba tahakski viirust saada, kõik norivad. Saaks kaks nädalat rahu.“

„Halloo, kas sa vastutustundest oled kuulnud?!“ tahaks küsida.

Ja see uskumatu lolluse ja vandenõuteooriate plahvatus, mille koroonaviirus internetis vallandas, on võrreldav Hiroshimale heidetud tuumapommi mõjuga. Ainult et selle läbi kannatanuid on raske statistiliselt välja tuua. Sest see, mida mõjutatakse, on ajud. 

Alates utopistlikest paranoiateooriatest, kuidas viirus levib/ei levi, mis paneks ka ulmekirjanik Isaac Asimovi kadedusest kahvatuma, kuni selleni, et see on kättemaksuks maailmale selle pattude eest. Või et tegu on bioloogilise pommiga, mis hävitab kogu vana Euroopa.

Samas, kuidas sai viirus Wuhanist Itaalia mägiküladesse, kui seal poleks olnud moetööstuse odavtööjõul töötavaid farme, mida kapitalistlik ostan-odavalt-müün-kallilt-tööstus pööritab? Mõneti ju paras. Meile. Ahnetele ja ablastele. Hüüdku meile viimsepäevapasunad.

Ostad ja tunned leevendust

Igast nurgast roomab võimsate pasunate üürgamise saatel viimsepäevaprohveteid, kes tagantjäreletarkusena tunnistavad, et häda tulek oli kogu aeg kõikides märkides näha. Seda alates seapõrnast kuni Mangi horoskoobini. Samas on selles hulluses, mis on heaoluühiskonda alustaladeni raputamas, midagi äärmiselt ehedat. Algupärast. Ühendavat. Lahutavat. See on nagu laulupidu ja „Eesti otsib superstaari“ finaal korraga.

Vankumatu Kalevipoja moodi teflon-eestlase kõrval näeme aga noorema põlvkonna uppumissurma paanikahoogude ja karantiinihirmu meres. Globalistid, hipsterid, veganid, ökonatsid ja teised on end lukustanud vabatahtlikku karantiini. Korteritesse, mis on mattunud WC-paberirullidest müüride turvalisse kliinilisusse. Sest WC-paber – see on puhtuse, korra ja tervise pant!

Nagu poleks probleemi, mida sisseoste tehes lahendada ei saaks. Jõulud, lihavõtted, sünnipäevad, viirus – igal eraldi pakett ja kaubavalik. Ostad ja tunned leevendust. 

Kohalikku üsna rahulikku uudisvoogu vaadates ei tulekski ju selle peale, et midagi kokku osta, aga Itaalia ja muu maailma eeskuju nakkab. Vist eelmisel pühapäeval leidsin Tallinnas kodupoest esimest korda eest tühja WC-paberi riiuli. Viimne kui inimene lahkus poest vähemalt kahe pakiga. Aga mul oligi paber otsas.

Millegipärast hakkasid kangastuma WC-paberi lademed hullude päevade ostufestivalilt kui üldise pasanteeria tunnusmärk, kus inimesed lahkusid kalli kaubamaja juurest parema puudumisel vähemalt tualettpaberiga. Asi seegi. Killuke kapitalismi toetuseks.

Vabatahtlik karantiin oma kaubalaoga

Meenub seegi, kuidas nõukogude aja paberidefitsiidis said inimesed järjekorras seismise järel kaela nööri otsa aetud vetsupaberirullidest kee. Tundub, et see polnud sugugi häbi-, vaid isegi uhkuseasi, et sul oli lõpuks ometi õnnestunud pehmet paberit hankida ja see koju viia. Nagu talvepalee vallutanud revolutsiooniline madrus, kes mähkus kuulipildujakettidesse. Aus, vaene ja võitja.

Võimalik, et WC-paber ongi turvalisuse pant. Ravimid ja kaua säilivad toiduained ainult sekundeerivad sellele. Pakun, et Eestis on kasvanud üles 90ndatest alates mitu põlvkonda, kes päevas kord duši alla pääsemata ning pehme paberita saabki paanikahoo.

„Miks meil kriisivarusid pole?“ küsib laps, „kõigil teistel on kodus vesi, tikud, patareid, toiduained,“ sõnab ta ja veab mu kättpidi makaronileti juurde.  

„Oot, kas viirusega läheb ka elekter ja vesi ära?“ küsin huvitatult ja mõtlen, et mida kuradit neile seal koolis küll räägitakse.

Riiulite vahel seisavad kaks väikest tüdrukut.

„Ema tegi mu riidekapi tühjaks ja ladus terve riiuli WC-paberit täis,“ sõnab üks.

„Aga meil on 12 liitrit vett nõudes,“ täheldab teine.

Kuulan ega usu oma kõrvu. Tallinna kesklinnas on tulekul ilmselt III maailmasõda. Ja mille muuga saab selle vastu kui ikka vee ja WC-paberiga? Šokolaad ja kiirnuudlid muidugi ka. 

Kõnnin õhtul tänavatel ja tundub, et see on nagu kõrb. Ainult üksikud Woldid ja suurpoekettide toidukaupade edastajad sõidavad ringi. Kas tõesti vabatahtlik karantiin?

Karatiin ja Dekameron

„Ahoi, kuidas siis karatiinis läheb?“ helistan sõbrale, kellel kontoris avastati viirusekandja.

„Jube mõnus. Ainult et ebaselge, kas ma poodi tohin minna ja millal viiruse testijad ükskord minuni jõuavad,“ ütleb ta.

Meenutan talle Dekameroni ja selle mõnusalt pahelisi lugusid ning teen ettepaneku kaheks nädalaks tema maamajja sõita, kui nagunii kõik asutused kinni pannakse. 

„Võtame mõnusa seltskonna, toitu ja filme ja muusikat, ning elame nagu miškad,“ ütleb ta.

„Ootame ikka enne täieliku katku ära,“ vastan ma.

„Huvitav, kas 13. sajandil oli ka karantiin ning kas selle oleks Netflixiga saanud üle elada?“ sõnab ta.

Minul omakorda on surematu Boccaccio vallandanud kõik märjad unelmad.

„Ilmselt hakkab sündivus kogu Euroopas tõusma pärast neid karantiine,“ sõnab sõber.

„Ja mis küll lastele nimeks pannakse,“ uurin mina, „ja kas WC-paber ikka on varutud?“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee