Seisukoht

Seisukoht | Hirm ja segadus 

Keit Paju, reporter, 13. märts 2020, 17:36
Foto: MARTIN AHVEN
Lõppev nädal tundub tagasivaadates sürreaalne, nagu oleks astunud reaalsusest mingisugusesse apokalüptilisse paralleelmaailma. Veel nädala alguses elasime me kõik tavapärast elu, ehk oli sinna lisandunud veidi rohkem kätepesemist. Neljapäeval, kuskil poolteist tundi pärast eriolukorra väljakuulutamist, kell pool üks öösel, mõtlesin korra poest läbi käia, et hommikuks paar toiduainet haarata.

Vaatepilt, mis mulle poes avanes, oli muidugi ootamatu. Ma pole kunagi nii hilja öösel poes nii palju rahvast näinud, inimesed jooksid mööda poodi ringi ja haarasid suurtes kogustes kõikvõimalikku kraami. Letid, nagu paljudes teisteski toidupoodides üle Eesti, olid praktiliselt tühjad. Kassajärjekorrad olid kümnete meetrite pikkused. Tundsin end järjekorras seistes äärmiselt veidrana, kuna olin pea ainus, kes poodi ainult paari asja järgi oli läinud, ülejäänud ladusid letile terveid kärutäisi. 

Mulle tundus ostlemispaanikaga kaasa minemine arusaamatu, seega otsustasin lähtuda sellest, et ostan seda, mida vaja. Eks ole näha, kas ma olen siis lõpuks see ainus loll, kes kodus näljas istub. Seal lõpmatus kassajärjekorras seistes oli aga huvitav jälgida, kuidas erinevad inimesed ärevas olukorras käituvad: osad olid järjekorras tuima näoga, nagu oleks tavaline tööpäeva õhtu, üks naine mu kõrval üritas närviliselt kogu aeg kellegagi järjekorras rääkida ning hõikus lauseid nagu “issand, kas inimesed on hulluks läinud” või naeris närviliselt öeldes, et “keegi vähemalt ju ei köhi, seegi hea!”. 

Noored inimesed võtavad olukorda pigem aga sarkastiliselt või naljaga: sotsiaalmeedias juubeldatakse, et kooli ei pea minema ning kassajärjekorras nentisid tudengid, et vähemalt on vanana millelegi tagasi vaadata ja öelda, et ma olen sellise asja üle elanud. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee