Kommentaar

Toomas Alatalu | Võtad võtmesõna välja, saad kaela kriisi 

Toomas Alatalu, vaatleja, 18. märts 2020, 19:19
Läbi aegade on olnud nii, et mingi mõiste korrutamine algab siis, kui midagi selle sisust on jõudnud kriisi. Hetkel on üheks selliseks „õigusriik“ (olnuks tark kohe rule of law tõlkida õigesti ehk siis „seadusriigiks“), millega kutsutakse üles rangelt seadusest kinnipidamist. Kena nõue, ent kui seadus on aegunud ja muutmise mehhanism lootusetult keeruliseks tehtud. Hetkel hea viidata juristide Allar Jõksi ja Piret Schasmini hõikele (6. märts), et koroonaviirust polegi ohtlike nakkushaiguste seaduse nimekirjas ehk karantiini kehtestamine küsitav?

Pikaajalise seadustetegijana mäletan siiani, kuidas 1996. aastal üritasin toonast suurt üleujutust Pärnumaal seadusse „panna“, ent tänaseks juba 28 aastat ainuõigust seadusandluse osas kasutanud seltskond tõrjus selle halastamatult – seda juhtub vaid üks kord, milleks meil vaja eristuda teistest jne.

Viimase osas saime näiteks äsja teada, et Euroopa mõistes on kõik vangid võrdsed ja omavad õigust ennetähtaegsele vabastamisele. Kena kuulda, ent Inglismaa Brexiti peapõhjuste hulka kuulus ka täna ametlikult kinnitatud soovimatus alluda Euroopa Kohtu tarkustele, mis tõesti on vargad ja riigireeturid võrdsustanud, ehkki enamik riikide nimel otsustanutest ei oma mingit ettekujutust teatud naabruses elamisest. Lisaks siinkohal sedagi, et kuna pikaleveninud (2016-20) Brexit on tänaseks ikkagi tehtud, tuleks kiirelt kõrvale jätta seda päästa üritanud vastupropaganda ja süüvida etteheidetesse, mida saareriik mandrimeestele tegi. Loogiline on, et leiame edaspidiseks kummalegi kasulikku tõde mõlemalt kaldalt.

Esimeseks ohumärgiks leetrid

Brexiti suurimaks käivitajaks sai ootamatult üle piiride, sealhulgas ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide piiride sisenenud ligi miljoniline mass, keda oli kutsunud seda tegema mitte EL juhtkond, vaid ühe suurriigi valitsus. Ainuisikuliselt, ent kiirelt nn. solidaarsusele rõhudes. Poliitilise kemplemise kõrval läks lahti ka tohutu terminitega manipuleerimine. Toimuva õigustuseks oli lihtne korrata lausungit „kodanike/inimeste vabast liikumisest“, mis teadu on üks neljast suurest vabadusest, millest lähtuti Euroopa Liidu loomisel. Sealjuures – ja ühenduse alusdokumendid ei jäta selles mingit kahtlust, – see on kirjas kui „EL kodanike vaba liikumise õigus.“ Ajada see segamini sõjapõgenike ja majanduspagulaste õigusega tulenes mõistagi ametnike ja suuvoodrite mugavusest, ent fakt on seegi, et sealtpeale, mis oli ühtaegu ka sõdade ja poliitilise vastasseisu haripunkt, hakkasid maailma eri paigus moodustuma terved kolonnid, kes olid kuulnud vabast liikumisest ja muudkui läksid ja lähevad rikaste ehk siis Euroopa ja USA suunas.

Nagu teada, olid Euroopa riigid sisepiiride kõrvaldamise kõrval parasjagu nõrgestanud ka ühise välispiiri toimimist ning üldine häda oligi käes. Tänase päeva seisukohalt seda ka haiguste, epideemiate mõttes – inimeste tervislik seisund on ju maailma erinevates piirkondades erinev ja võimalike nakkuste tagajärjed kohutavad. Odava võõrtööjõu sissetoomine vaesematest ja teistsuguse komberuumiga, seda ka isikliku hügieeni mõttes, riikidest on ärimehi alati ahvatlenud, ent juba leetrite taasilmumine Eestisse pidanuks päevakorda tõstma kõigi mujalt tööle või õppima tulijate tervise kontrollimise. Jällegi oli mugavam seda ignoreerida. Sestap pole üllatav seegi, kuidas avaliku arvamuse kujundajad reageerisid koroonaviiruse jõudmisele Eestisse – ei mingeid täiendavaid kontrolle piiril ega erakorralisi abinõusid nagu seda tegid kohe teised riigid. 

Mul on selleski osas hea näide ennatlikust võtmesõna kasutamisest loobumise kohta. Kirjutasin oma ajal 300-leheküljelise töö revolutsioonilisest situatsioonist, kus ühed-ei-saa-ja-teised-ei taha kõrval tuli selgitada ka tavalisest suuremat häda ja viletsuse kasvu. Kümnetes raamatutes seletati viimast näljahädadele ja epideemiatele reageerimisega, ent tänastes selleteemalistes käsiraamatutes neid sõnu ei kohtagi. Aeg on tõesti edasi läinud, ent alles eelmisel nädalal kirjutati eelmise, 2015-20 möllanud ebola-epideemia viimane nakatanu tervelt haiglast välja. Tõsi, see puudutas küll Aafrikat, ent tänased paanikahood Euroopas kiinitavad, et olnuks ikka targem jätta „epideemia“ kui masse liikvele viiv mõiste ikkagi omamoodi valve- või hoiatussõnana alles soliidsetesse tekstidesse.

Pealegi on nn. poliitkorrektsuse aeg niigi sünnitanud seisu, kus tõe tunnistamise ja õige nimega nimetamise asemel püütakse tekkinud ohtu minimiseerida või siis teisiti nimetada. Veetsin veebruari viimase nädala Kariibi merel. Loomulikult teadsin, mis sünnib Hiinas, Euroopas, ent seal oli kõik rahulik. Ühel hommikul leidsime end avamerelt, ehkki pidanuksime olema väikesaare St. Lucia pealinnas. Poole hommiku pealt hakati selgitama, et kuna käib karneval, siis ei suutvat kohalik politsei tagada 3000 lisa-turisti julgeolekut! Järgmisel saarel tulid pardale kohaliku terviseameti esindajad, mõõtsid midagi  kahtlaste ninadest, ent maale lubati alles lõuna ajal ja sõitu pealinnast välja lihtsalt ei toimunud! Ametlikes teateis ei räägitud koroonaviirusest ja selle ohust, ehkki kõik teadsid, milles on asi.

Uus aeg nõuab uusi poliitikuid

Iseseisvunud Eestis tehti meile kõigile kiirelt selgeks nn Kopenhaageni kriteeriumid (1993), mis nägid ette regulaarseid, konkureerivaid valimisi ja võimu roteerumist. Tänased õpikud seda viimast enam ei maini ja kui teada, et Eestis oli üks erakond tervelt 17 aastat järjest võimul ja teisel läheb Saksamaal 15. aasta, siis pole ju sünnis meelde tuletada erakondade vaheldumist võimu juures. Selle tagajärjed Euroopa ja teiste arenenud riikide poliitpõllul on näha – rahulolematus võimuolijate poliitika ja aegunud seadustega keeb pea kõikjal piiri peal!  

Mis peamine – ka uus, Euroopa Liitu siseneda sooviv mass istub jälle piir peal. Pea samas kohas, kus viis aastat tagasi ehk siis Euroopasse tormanute asemele on kogunenud uus. Raske uskuda, et nendeni on kohale jõudnud teadmine, et EL lähtub nüüd teistsugusest poliitikast. Fakt seegi, et nende saatuse üle läheb kohe samasse rääkima Angela Merkel, kelle kantseleiülem tegi viis aastat tagasi suure liikumise vallandanud avalduse. Oleks ilmselt parem, kui uut poliitikat teevad uued poliitikud. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee