Kommentaar

Mart Soidro | Parempoolsetest, KMÜst ja ära jäänud naistepäevast 

Mart Soidro, literaat, 12. märts 2020, 18:03
Foto: TH
„Vikerhommiku” saatejuht Brent Pere refereeris rahvusvahelise naistepäeva hommikul 25-aasta taguseid ajalehti ja pidi nukralt tõdema, et pidupäev ei leidnud leheveergudel kuigivõrd kajastamist. Põhiliselt räägiti mingisugustest Parempoolsetest, kes maadlesid riigikogu valimiste järel valimiskünnisega.

Brent Pere on noor inimene ega tea, et naistepäev oli viimati riigipüha 1990. aastal ja pärast iseseisvuse taastamist suhtuti sellesse iseenesest toredasse päeva pila ja paroodiaga. Seda esiteks.

Teiseks olid kolm päeva varem toimunud riigikogu valimised, mille esialgsed tulemused ennustasid senise poliitika peapeale pööramist.

Ja kolmandakslahutas Isamaast lahku löönud Parempoolseid sel hommikul 5 %-lisest valimiskünnisest 12 häält. Teisisõnu: minimaalsest eesmärgist oli puudu kolm tuhandikku (4,997%), aga laekumata olid veel hääled Argentinast ja mõnest USA osariigist.

Süda aimas halba...

EMOR-i viimane valimiseelne küsitlus, mis ilmus 1. märtsi Rahva Hääles, kuulutas mäekõrgust võitu valimisliidule Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kellele ennustati koguni 44 kohta riigikogu VIII koosseisus (tegelikult „piirduti” 41 kohaga).

„KMÜ võidu korral saaks hoobi Eesti rahvusvaheline maine ja usaldusväärsus, aeglustuksid majanduslik- ja poliitiline areng ning pidurduks Eesti liikumine Euroopa majandus- ja julgeolekustruktuuridega,” kommenteeris küsitlustulemusi Isamaa esimees Mart Laar. Väike vahelepõige: kas Reformierakond ei kasutanud samasugust retoorikat 22 aastat hiljem, kui moodustati Jüri Ratase esimene valitsus Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa baasil?

Aga see selleks. Reformierakonnale ennustas uuringufirma 20 (saadi 19), Keskerakonnale 16 (16). Mõõdukatele 8 (6), Isamaale ja ERSP-le 7 (8) ja Parempoolsetele 6 (5) kohta. 1995. aasta 8. märtsi hommikul oli olukord veel teine. Lehtedes kirjutati, et ainsana pääseb Parempoolsete nimekirjast riigikokku isikumandaadi (8835 häält) võtnud Kaido Kama, aga kitsam seltskond teadis, et tollane siseminister riigikokku ei kavatse minna – Kamal oli saanud poliitikast siiber, kui kasutada tänapäevast kõnepruuki.

Aga mida küsitlus ei näidanud – riigikokku pääses ka vene valimisliit „Meie kodu on Eestimaa!” (MKOE!). Sinna ei kuulunud õnneks Lebedevi- ja Petinovi-masti mehed, keda vanem põlvkond mäletab viimase ülemnõukogu päevilt. Tagantjärele vaadates olid rahumeelsed mehed. Tõsi, põhiliselt küll omakasu peal väljas. Möödas on vaid 25 aastat, aga sellised nimed nagu Valentin Strukov, Igor Sedašev ja Nikolai Maspanov ei ütle noorele poliitikahuvilisele enam midagi. Kuigi kõik võtsid toona üle 1000 hääle.

Aga tagasi Parempoolsete juurde, kelle valimismeeskonda ka mina kuulusin. Mis seal salata, pärast valimisi oli sant tunne. Lootsime 10-12 kohta, aga lõpuks aitasid valimiskünnist ületada üle lombi suure hilinemisega saabunud hääled. Paljud tögasid, et need saabusid pudeliposti teel... Nali naljaks. Lõpuks ületati valimiskünnis koguni 19 häälega, mis siiski ei võimaldanud edaspidises poliitikas eriti kaasa rääkida. Tollane riigikogu kodukorra seadus ei näinud ette, et teoreetiliselt võib pääseda ühest nimekirjast parlamenti vaid viis saadikut. Seetõttu ei saanudki Parempoolsed moodustada oma fraktsiooni, sest alampiiriks oli kuus saadikut. 

Parempoolsete esinumber Ülo Nugis liitus peagi Koonderakonnaga, Karin Jaani läks diplomaatilisele tööle ja Kaido Kama lahkus üldse poliitikast. Enn Tarto ja Vootele Hansen jätkasid vapralt ja kuulusid ka riigikogu järgmisesse koosseisu. Tõsi, siis juba Mõõdukate nimekirjas. 2004. aastal nimetati Rahvaerakond Mõõdukad ümber Sotsiaaldemokraatlikuks Erakonnast ja nii saidki kunagistest parempoolsetest sotsid. Enn Tarto lahkus sotside hulgast 2005. aastal, Vootele Hansen aga alles 2018. aastal ja on taas Isamaas.

Anomaalia nimega KMÜ

Kes jõuaks kokku lugeda kõiki poolt- ja vastuargumente valimisliitude kohta, mis rohkem kui veerandsaja aasta jooksul oponentide suust on kõlanud! Olen pigem valimisliitude pooldaja, aga siiski meenub kohe endistest sovhoosi ja autobaasi direktoritest, aerutajatest ja akadeemikutest kokkuklopsitud Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse nimeline monstrum, kes aastatel 1995-1999 meie poliitilist maastikku „ilmestas”. Ega see Mõõga ja Saha Liit siis ühte fraktsiooni ei kuulunud. Kaugel sellest! Tollane riigikogu töö- ja kodukorraseadus võimaldas neil moodustada 4 eriilmelist fraktsiooni. Meenutame siis „kadunukesi”: Koonderakonna fraktsioon (alguses 18, lõpuks 16 liiget), Maaliidu fraktsioon (9-7), Eesti Maarahva Erakonna fraktsioon (8-6) ja Pensionäride ja Perede fraktsioon (6-7). Aga siinkohal räägib minus ilmselt kibestunud inimene, sest KMÜ valimisplakatitel figureerinud neli vahvat musketäri -Arnold Rüütel (17189), Endel Lippmaa (7540), Tiit Vähi (5942) ja Andrus Öövel (5839) said kokku 36 510 häält. Seda oli rohkem kui terve Mõõdukate (32 381) ja MKOE! (31763) nimekiri. Rääkimata Parempoolsetest, kes kogusid 27 051 häält.

KMÜ ülekaal oli masendav, kuid valitsuse moodustamine käis neil üle kivide ja kändude. Veidi üle poole aasta pidas vastu koalitsioon Keskerakonnaga, seejärel tehti 16 kuud koostööd Reformierakonnaga. Tõsiasi on see, et kaks aastat ja üks nädal oli võimul Mart Siimanni vähemusvalitsus, mis läks ajalukku tegevusetusega, aga ka vastutustundetu raha külvamisega oma enne 1999. aasta valimisi. Pärast seda ei jäänud Mart Laari teisel valitsusel muud üle, kui koostada negatiivne lisaeelarve. Kui ma õigesti mäletan, siis vaid pensionärid pääsesid kerge nahaga...

Üks naljakas seik VIII riigikogu ajast veel. Reformierakond oli valitsuses küll vaid 16 kuud, aga hoolimata sellest oli riigikogu esimeheks kõik need neli aastat Toomas Savi. 21. märtsil 1995. aastal võitis ta Ülo Nugist häältega 52:48. Kuidas tunne oli, küsisin vanalt spordimehelt aastaid hiljem.

„Olin esimest korda riigikogus. Kui ma valituks osutusin, mõtlesin, et mida ma kurinahk saadikutele ütlen. Läksin esimehe kohale ja teatasin: „Kui te arvate, et ma siin ennast väga mugavalt tunnen, siis eksite.” Eelmisel õhtul sain Kungla hotellis, kus saadikud tol ajal elasid, rahulikult ringi uidata. Aga järgmisel õhtul saabusin ööbimiskohta juba kahe turvamehe ja kahe auto saatel. Turvamehele pandi ukse taha veel taburet, kus ta pidi mind valvama.” (KesKus, november 2001.)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee