Kommentaar

Konverents – see on teadus, naps ja naised

Igor Gräzin | Tallinna linnahall vajab vaid buldooserit (3)

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 11. märts 2020, 18:37
Foto: Teet Malsroos
On üks müstiline nähtus, mille peale loodetakse – konverentsi-turism, mis käib koos ühe teise usu-objektiga: Tallinna linnahalli ja selle remondiga. Sest juhul, kui ühte majja ei saa paigutada ei hokiväljakut ega haiglapalatit ning kui sinna ei ole oodata ei kadunud Michael Jacksoni vaimu ega  jutlustaja Billy Graham’i äratust, siis palvetatakse konverentsi-turismi peale.

Just sellel ettekäändel on muidu justkui arukad inimesed valmis välja viskama linnahalli nn remondi peale võõraid kümneid miljoneid, selle asemel, et lahendada asi osavalt, arukalt ja ilusalt buldooseri abil. Muud tööriista linnahall Tallinnas ei vaja.

Teadus, naps ja naised

Ning teine põhjus – ebatõsisem – on see, et kui sa oled teatavas mõttes „tegelane“ või nn tegija (näiteks poliitik, Cosmo-tüdruk, Mart Juur, „maamees kes tahab naist“ vms), siis kutsutakse sind aeg-ajalt ikka olengutele, mida nimetatakse konverentsideks.

Kui nüüd rääkida aga sellest, et konverentsiturism võiks olla kasumlik äri, millele võiks kulutada väga suuri rahasid, siis tuleks arvestada järgmist. Näitena meenutan ühte tavalist, väga kõrge tasemega, aga logistiliselt tüüpilist ja klassikalist konverentsi: semiootika ja visuaalkommunikatsiooni alal, novembris 2011 Küprosel. Osalejaid ca 400 inimest.

Mööda poode eriti ei käidud – teadusinimesi need ei huvita. Alkoholi tarbitakse õhtuti küll (see soosib kreatiivset mõtlemist), aga see ei tekita hiiglaslikku käivet. Alati leidub konverentsil ca 50 inimest, keda huvitavad vaatamisväärsused ja kümmekond kõrgepalgalist ja maailmakorüfeed, kes tulevad konverentsile selleks, et veeta segamatult aega oma kuulsuse nautimisega ja oma sekretäri või nooremlaborandiga. Nobeli preemia laureaat, DNA ehk nn kaksikspiraali üks avastajaid David Watson on kirjutanud: „Teadusringkondades ringleb üllatavalt palju ilusaid tüdrukuid.“

Isegi kui jutt on mõne ala maailmakongressist (kirurgid, filmikriitikud, ufoloogid, tiku-topside kogujad vms), siis plenaaristungeid on paari tuhande inimesega saalis vaid kaks tükki – üks alguses ja teine lõpus. Mis tähendab, et miskit erilist ja suurt ruumi pole tarvis: sellelaadsed paar kohtumist saab teha Alexela saalis, s.h. näidates lühivisuaale, valemeid, graafikuid, Skype’i ettekandeid.

ELi eesistumise tippkohtumised nagu ka NATO välisministrite nõupidamine aastal 2010, mis on olemuselt n.ö. konverentside kuningad oma tähtsuselt, logistikalt, turvameetmetelt tehakse vajadusel ära ka lihtsalt telkides nagu ka NATO tippnõupidamine Varssavis.

Selleks, et konverentsi-asjandus kusagil käimas oleks, on vaja ühte kahest asjaolust. Kas seda, et konverentsi ümber on olemas vajalik teaduslik või intellektuaalne aura (näiteks kas Tartu või Davos) või hea kliima ning konfidentsiaalsus (Tallinn ei taga kumbagi). Asjaolu, et kusagil on lihtsalt suur saal (mida ei vaja ei analüütikud ega teadlased ning kus ei saa teha ka head muusikat) ei ole asi, mis kedagi tõmbaks. 

Majanduspolitsei huviorbiidil 

On olemas ent siiski üks lisafaktor, mida mistahes konverentsikeskus kui majakolakas eales ei korva: odavad ja kvaliteetsed võõrastemajad ja sujuvad ühendused. Normaalne keskpärane  teadlane, kes moodustab konverentsidel rõhuva enamuse, elab nigelast palgast ja hõredatest grantidest, mis hotellisviite ei võimalda ja ajalises graafikus, mis oleneb ülikooli tunniplaanist.

Tavaline dotsent on valmis ööbima ja erialast juttu ajama pigem Bahama Nassaus (kus hotell jääb allapoole Aegviidu raudteejaama taset enne remonti) kui Tartus, kuhu ei saa Oxfordist või isegi Kaluugast vähema kui kolmveerand päevaga (ja sedagi tänu Air Balticule). Selles mõttes on meie potentsiaalse konverentsi-turismi keskpunkt Riia. Tehku me siia või kümme linnahalli sadade lendavate draakonitega – keda see huvitab!

Eestis on olnud ja saab olema tähtsaid konverentse – alates kuulsatest semiootika suvekoolidest Käärikul (mistõttu teab kogu maailm Lotmani rajatud Tartu koolkonda), maailmas tuntust saanud ajakirjandusteoreetilistest konverentsidest reportaaži olemusest (SEMPOREd, mida juhtisid Rein Karemäe ja Ivar Trikkel), ÜRO põlevkivi sümpoosium (Eesti kõigi aegade suurimaid konverentse, 1968),  tänast Eesti konverentsimaastikku ei ole ÄP konverentsideta ja Tuulelohe Lennuta (kümneid teisi ei jõua nimetada, sorry!). Aga mitte ükski ei saanud algust sellest, et oli olemas maja või meelelahutuslik huplaa sinna juurde.

Konverentsid, s.t. inimeste vaimne kooskäimine ei saa olla teiste inimeste äri juba sellepärast, et konverentsidel käijad ei ole materiaalsete asjade tarbijad. Kui ehk muuseumid, raamatukogud ja arhiivid välja arvata. Mispärast ma tahaksingi küsida: millise valdkonna millised inimesed ja millisel teemal võiksid kokku tulla näiteks äraparandatud Tallinna linnahallis? Kui välja arvata majanduspolitsei uurijate brigaad, keda selle renoveerimine saab huvitama kohe algusest peale, aga seda ei nimeta konverentsiks, vaid läbiotsimiseks ja kuriteopaiga vaatluseks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee