Eesti uudised

‘Ma ei saa kunagi rahu, et temast sai näitleja.’ (2)

Kirsti Vainküla , 30. november 2000, 00:00
NÄITLEJA EMA: Helju Kibuspuu sõnul kasvas Urmas peres, kus elati armastuses ja hoolitsuses. 46 aastat kestnud abielu nimetab Helju ilusaimaks maailmas. Helju tütar Merike elab Soomes. Urmase ja Merikese nime leidis ema Karl August Hindrey romaanist “Urmas ja Merike”.Foto: Mati Hiis
Urmas Kibuspuu seisab Pargi tänavas jämedal koduaia kivipostil ja vehib kätega. Poisi sõrmed lendlevad õhus ja ta räägib möödakäijatele midagi väga olulist. Hääl on madal ja tõsine. Mida poeg seal aia peal räägib, seda ema ei kuule. Ometi pole selles midagi erilist - Urmas õppis varakult rääkima ja kohe oli tal ka palju öelda. Aiapostil seisev Urmas võib olla viie-kuuene. Valged sirged juuksed, suured silmad, eemalehoidvad kõrvad.

Täna hoiatab sellesama Pargi tänava madalat maja ümbritseval aial silt “Kuri koer”. Aiapostidele on tekkinud rasked kivimunad. Kohe värava taga on hooldatud kiviktaimla, vana maja on saanud uue katte ja uued aknad.

Oli kange ja kippus sülle

“Helju,” ütleb suurt hundikoera kinnihoidev vanaproua. Lillatriibulist siidpluusi kandev naine juhatab klaverituppa ja paneb kohvi üles. Mustal klaveril on poja Urmas Kibuspuu pilt - pisut habetunud lõug, lips ees, silmad suured. Tõsine.

30 aastat onkoloogiahaiglas perenaisena töötanud ja ka praegu veel ametis olev Helju ei kanna juba ammu rinnal nimesilti. Ta ei taha vastata sellele varem nii tavalisele küsimusele: “Kas te Urmas Kibuspuud tunnete?”

Muidugi tunneb.

Oma käega andis kaheaastasele Ummile vitsa, sest mis selle poisiga küll lahti on, et ta kogu aeg sülle kipub. “Mul oli kasukas käisteotsast nii kulunud, just sellest süles tassimisest. Andsin talle siis paar sahmakat. Aga ta oli nii kange, et viskas ennast poriloiku pikali ka,” räägib Helju. Oma kõrvaga kuulis Helju poja põhjendust, miks ta oktoobrilapseks ei taha astuda. “Ei mina sinna toobrisse ei astu,” oli laps öelnud.

Muidugi tunneb ema oma poega. Aga täna, kui Voldemar Pansol on 80. sünniaastapäev, ei oska ta midagi öelda. Ema Helju pole kunagi tahtnud, et tema Ummist saaks see Urmas Kibuspuu. Näitleja.

Kunstniku asemel näitlejaks

Mõttele, et esikpojast Urmasest võib näitleja saada, juhtis tähelepanu võõras inimene Hiiumaa bussis juba siis, kui Urmas oli paariaastane. Blond poisiraas kõõlus mööda bussi ja rääkis inimestega juttu. Siis pöörduski üks naine Urmase vanemate poole: “Kumb teist näitleja on?” Mitte kumbki - ema oli lasteaiakasvataja, hiidlasest isa telefonivõrgu vanem-insener.

Aga kui Urmas Kibuspuu ühel õhtupoolikul Tallinnas Hiiul oma Pargi tänava koju tuli ja teatas, et temast võib näitleja saada, ei naeratanud Helju selle peale teps mitte.

Oli see üllatus?

“Oli. See on selgelt meeles. Tegin pliidi juures hakklihakastet. Urmas tuli sisse ja ütles, et ta ei tea, kas see mind kurvastab, aga ta tegi Panso kooli eksamid.” Et emale head meelt teha, lisas lohutavalt: “Ehk ei saa sisse, tulemusi veel ei tea.”

Aasta oli 1972 ja Urmas võeti lavakunstikateedri 7. lendu, Voldemar Panso viimasele kursusele. Läks tegelikult sõpra toetama, kuid sõber jäi ukse taha. Silma jäi tema - omapärase välimuse ja diktsiooniga noormees, kes käis parajasti hoopis kunstiinstituudi ettevalmistuskursustel.

“Olin jahmunud. Ütlesin Urmasele otse, et mind see sissesaamine küll ei rõõmusta,” on Heljul meeles. Sirge seljaga istuv naisterahvas vaatab seinal rippuvat Urmase maalitud natüürmorti. Õlimaali kõrval on foto “Parun Urmas Kibuspuu”. Foto filmist “Puud olid, puud olid hellad velled”, mille võtete ajal Urmas Kibuspuu ehk Kips suri.

Miks?

“Mina tahtsin ikka, et temast saaks kunstnik. Ja eks näitlejaametist on ju kuuldused... Et elatakse kergemat elu ja... “

... et hakatakse jooma?

“Just. Selle peale Urmas teatas mulle: “Mina eesti rahva kunsti maha ei joo!”

Kui tagantjärele mõelda - kas olete nüüd rahul?

“Ma ei jää sellega kunagi rahule.” Helju surub peod kokku ja otsib sõnu: “Mäletan, kui Urmas juba haige oli, tuli üks inimene ja ütles, et küll sa oled uhke ema, sul on selline poeg. Aga... mul oli alati nii kurb. Ja nüüd on see uhkus mulla all, mis sellega enam peale hakata. Elu on selline.”

Urmas lõpetas kunstikallakuga 46. keskkooli ja kunstnikuks saamiseks olid kõik eeldused olemas. Urmas armastas keldritest vanu asju kokku korjata, neid joonistada ja pildistada. Ema ütleb, et poisi kõik vihikuservad olid täis joonistatud, samuti aiateed.

Kui temast oleks kunstnik saanud, kas oleksite rõõmsam?

“Just.”

Jüriga koos laval ja elus

Urmas Kibuspuu sketšis: “Mina isiklikult arvan, et kõik on suhteline nagu Einsteingi arvas. Et kui Newtonile ei oleks õun pähe kukkunud, vaid Newton oleks ise õunapuu otsa kukkunud, siis ei oleks meil mingit maakülgetõmbejõudu...”

või

Urmas Kibuspuu sketšis: “Tsiolkovski on kosmonautika isa ja Tsiolkovski isa on kosmonautika vanaisa...”

Näitleja Kibuspuul on seljas punane klounikostüüm, suu maalitud kõrvuni ning jalg ette sirutatud. Iga natukese aja tagant astub näitleja Krjukov talle varba peale ja pistab klounile midagi suhu...

Ei meeldi sellised naljad ema Heljule, rääkimata Tatikast ja Vesipruulist. Ometi mängis Kibuspuu end just televisioonis surematuks.

“Nad olid Krjukoviga kooli ajal suured sõbrad. Hiljem enam mitte nii väga,” ohkab Helju. Kooli ajal oli Krjukov neil sage külaline. Selleks oli hea võimalus, sest Urmas elas koos õega maja teises otsas. Seal, kus praegu elab Urmase vend Marko oma perega. Kui Urmast kodus polnud, tuli Jüri teinekord öömajale. Ja vahel oli tal keegi kaasas...

Onkoloogiahaiglas töötades nägi Helju ka Jüri Krjukovi viimaseid hetki. Helju istus Jüri voodi serval ja iga kord,

kui lahkuma sättis, oli Jüri krapsti püsti ja kippus kaasa. “Me rääkisime omavahel palju. Peaaegu kõigest. Aga ühte ma küsisin Jürilt otse: “Ütle, kas teil Urmasega usust ka juttu oli?” - “Palju,” tunnistas Krjukov.”

See vastus oli Kipsi emale oluline. Sest ainus roll, millega ta poja esituses rahule jäi, oli komöödia “Saateviga”. Urmas mängis seal Kristust. Selle rolli eest sai Urmas kirikuõpetajatelt tänukirju.

“Ma veel küsisin temalt, kas lähed Kristust pilkama, Urmas. Tema ütles, kuula, ja pane tähele. Iga punkti ja koma ka. Ja kui ta siin õppis, imestasin alati, kuidas ta nii kiiresti suudab kõik meelde jätta. Tema vastas, et mäletab silmadega.”

Helju ei lähe

Draamateatrisse

, et vaadata ellu ärganud “Popit ja Huhuud”. Omal ajal mängis taksikoera Popit poeg Kipsi ja ahv Huhuud kursusekaaslane Lembit Peterson. Täpsemalt - Helju ei lähe enam kunagi teatrisse. Ta ei ole pärast Urmase surma seal kordagi käinud.

“Ma ei taha... Kui Urmast teatrimajast ära saadeti, kõlas see teatrigong... See oli kõle. Ma ei taha sinna majja enam kunagi tagasi minna,” jääb Helju vankumatuks.

Armastus ja saatus

Urmas jõudis lühikese elu jooksul ka kirglikult armastada. Pärast Panso kooli lõpetamist tutvus Kipsi kunstniku Epp-Maria Kokamäe õega. Tormilisest kohtumisest sündis poeg Paul-Eerik Kokamägi.

“Koos nad Pauli emaga elama ei hakanudki. Urmas ütles, et tema pole kedagi ära võrgutanud, et ikka teda võrgutati,” naerab Helju. Ometi sai ta aru, et nüüd ongi läinud nii nagu ta oli ennustanud - elu on teinud Urmasest mehe. Nii noor ja juba laps! Urmas oli siis 25aastane.

Praegu elab Urmase 22aastane poeg Paul Rootsis ja käib paar korda aastas vanavanemaid vaatamas. Paul on öelnud, et vastukaaluks sellele, et kõik tema suguvõsas on kunstnikud, tema kunstnikuks ei hakka. Helju aga teab, et tegelikult on pojapojal silmanähtavad kunstihuvid.

Mõni aasta pärast poja sündi kohtus Urmas raadiotegija Külliki Valdmaga. Noored abiellusid, kooselu kestis paar aastat.

Ema teab, et Urmase suurim armastus oli hoopis õbluke poisipeaga baleriin Tanja, Estonia tantsijanna Tatjana Järvi.

“Tanja, Tanja, väga armas ja lähedane,” õhkab Helju kurvalt. Viimati kohtusid nad kuu aega tagasi ja Helju nimetab teda lausa oma lapseks. “Väga tore, aval ja heasüdamlik. Üks tore laps,” otsib Kipsi ema sõnu naise kohta, kellest oleks võinud saada tema minia.

Ent Urmas tundis justkui ette ja abiellumisega ei kiirustanud. Kui ta vahel napsu võttis - aga seda ei saanud ta palju võtta, sest peahäda andis tunda -, öelnud ta kord: “Ma ei taha sind noorelt leseks teha, Tanja.”

“Usun, et nad oleksid abiellunud,” ütleb Helju. Ja Urmas armastas emale ikka öelda - sinu sõnad lähevad alati täide.

Elu viimane vaatus

Kuulsus ei teinud Urmast uhkeks. Draamateatri näitleja, kellel oli küll rohkem tegemist telemajas, armastas teksapükse ega sallinud ülikonda. Ta ei tõstnud kunagi häält ja teda oli väga raske endast välja viia. Ainult ühe asja puhul ilmutas Urmas vastikust - tangupuder ei maitsenud talle.

Helju kõnnib toas, kus Urmas elas. Siin elab nüüd poeg Marko pere ja kõik on muutunud. Lapselaps Silvia istub tugitoolis, kus kuusteist aasta tagasi istus Urmas. Tüdrukutirts kehitab õlgu, kui temalt onu Urmase kohta pärida. Helju naeratab, talle pole kunagi meeldinud Urmasest kui näitlejast rääkida. Liiga valus.

Urmase kunagise toa seinal on Edgar Valteri kingitud maal. Omamoodi ettekuulutav ja hirmutav, pildil on kujutatud pead, kus pikaks venitatud lauba all on kelluke.

Kui televiisoris viskas Urmas kõikvõimalikke nalju, siis tegelikult elas ta palju aastaid selle kellukesehelina ehk kohutavate peavaludega.

“Valud hakkasid varsti pärast lavakooli. Käisime temaga arstide vahet, ikka öeldi ühte ja sama - üle töötanud. Ta rääkis, et kui pikali heidab, käib terve tuba ringi. Viimases lõpus ei saanud ta pead pesta, ei saanud kummarduda, õde pidi aitama. Aga arstid ütlesid, kõik on korras... Me ei kartnud midagi tõsist. Aga tegelikult oli väikeajukasvaja,” räägib ema Helju. Tal on nüüd kergem, sest lohutus on tagataskust võtta - küllap on Urmas seal kusagil koos isaga. Möödunud suvel infarkti surnud isa oli Urmasele väga lähedane.

1985. aasta juuni oli palav.

“Tulen koju ja kuulen, et Urmase toas on vali kisa. Lähen uksest sisse, Urmas on tooli peal püsti ja ütleb: Ema, ära arva, ma ei ole loll. Mul on nii õudsed peavalud, ma ei suuda elada.”

Ema kutsus kiirabi, kuid tohtrid küsisid vaid üht: “Kes te ametilt olete?” - “Näitleja,” oli Kibuspuu lühike vastus. “Ma ei tea, mida nad selle peale ütlesid või mida mõtlesid, kuid välja nad marssisid. Tegid enne veel ühe süsti,” meenutab Helju.

Kibuspuu jäi oma valude kätte ja ema tormas kodumaja naabruses asuvasse onkoloogiahaiglasse arsti järele. Arst sidus Kipsile märja pearäti ümber pea ja aitas Urmase tollal valitsusmeestele mõeldud neljandasse ehk Magdaleena haiglasse korraldada.

“Ta läks ja samal ööl suri. Nad tahtsid teda helikopteriga veel Tartu viia, aga polnud vist kopterit. Ma ikka mõtlen, et oleks juba siis olnud need kompuutrid, oleks teda ehk aidata saanud. Tal oli kõrge pearõhk, oleks vähemalt rõhu saanud välja...

Operatsioon, meie majas öeldi, oleks võinud liiga riskantne olla. Ta oleks võinud pimedaks jääda. Olen tema sõpradega hiljem rääkinud, nad usuvad, et Urmas poleks seda välja kannatanud. Aga kuidas parem oleks olnud, ei tea.”

Peaajukasvaja põhjuseid otsivad arstid enamjaolt põrutustest. Urmasel oli neid kaks. Kui ta oli 14-15aastane, käis ta Pääsküla kandis mootorrattaga üle kaela ja maandus peaga vastu asfalti. “Teine juhus oli hiljem. Nad olid kahekesi koos Paul Poomiga linna peal ja said peksa. Urmas tuli koju, pea verine. Kardan, et seal sai ta kõvasti põrutada,” oletab ema.

Pansole visati mütsid järele

Ema Helju oskab omamoodi selgust tuua küsimusse, miks ometi Panso viimasest lennust paljud andekad on nii noorelt surnud. Kohe pärast lavakooli lõppu uppus Tiit Berg. Järgnes Kipsi. Siis mõrvati Sulev Luik. Suri Jüri Krjukov. Hiljuti läks Aare Laanemets.

Pärast Voldemar Panso matuseid, detsembris kakskümmend kolm aastat tagasi tuli Urmas Metsakalmistult koju ja ütles: “Seisime tema kalmul. Ja viskasime siis oma konsimütsid hauda talle järele.”

Selle lause tähendust arvab Helju tagantjärele mõistvat. Sellepärast nad nüüd kipuvadki sinna, Pansole järele. Sest inimene tahab leida mingisugustki loogilist põhjust, miks ühelt kursuselt on viis noort väga head näitlejat juba surnud.

Täna on Voldemar Panso 80. sünniaastapäev
Voldemar Panso 1920-1977

Voldemar Panso, kes esimesena Eestis alustas lavastajate koolitamist, saanuks täna kaheksakümneseks.

Lavastaja, näitleja ja pedagoog Voldemar Panso sündis 30. novembril Siberis Tomskis. Õppis Nõmme gümnaasiumis, lõpetas 1941 Tallinna lavakunstikooli ja 1955 Moskva Teatriinstituudi.

1941-50 oli Tallinna Draamateatris näitleja, 1955-58 lavastaja ning 1970-76 peanäitejuht. 1965-70 oli Panso Eesti Noorsooteatri peanäitejuht, juhtis aastast 1957 kuni surmani Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit.

Lavastas Smuuli “Lea” (1960) ja “Kihnu Jõnni” (1964), Tammsaare “Inimese ja inimese” (1971), Loewe’ “Minu veetleva leedi” (1963), Lutsu “Kevade” (1969), Traadi “Tantsu aurukatla ümber” (1972), Vetemaa “Roosiaia” (1976) jpt.

Kirjutas reisikirju, filmistsenaariume, õppekirjandust, portreekogumikke ja artikleid. Mängis Eesti filmides “Elu tsitadellis”, “Kutsumata külalised”, “Indrek”, “Juunikuu päevad”, “Hullumeelsus”, “Näitleja Joller” jne.

Suri 27. detsembril 1977 Tallinnas, maeti Metsakalmistule.

2 KOMMENTAARI

t
Tom 2. detsember 2018, 22:13
Ka minule tundus helluse ootuse eest löömine kummaline
t
Tiina 18. juuli 2018, 20:41
Päriselt sai ema käest karistada selle eest, et sülle tahtis? Ja ükski tema valitud naine ega sõber, ega elukutse ega roll polnud Emme meelest piisavalt hea, väärt tema poega????

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee