Arne Lokk: “Sellest saab minu kodu!”

Äsja juhiloa saanud Natalja Lokk sõidab uhiuue kodumaja treppi täiesti tühja kummiga. “Kurat!” on juhi kõrval istuv endine eridemineerija Arne Lokk viha täis.

“Lausa velje peal sõitsime, või? Kaks nädalat tagasi ostsin uhiuued naelkummid. Ja juba katki!” ei mahu mehele pähe. Leebub aga kohe, kui kaasa kohendab tema õlgadel olevat nahktagi, võtab käsivarrest kinni ja juhatab õige trepikoja uksest sisse.

Juba kolm kuud on Arne Lokk uhiuue, Pelgurannas asuva korteri omanik. Kui suvel uuris ta koos naisega veel Õismäe ja Mustamäe korterite hindu, siis lõpuks vaadati üheskoos tõele näkku - Arnest ei ole koduehitajat. Vanad korterid tahavad ju väga tõsist remonti.

Juulis avastatigi Pelgulinna sünnitusmaja kõrval, sadakonna meetri kaugusel Sõle tänavast veel pooleliolev korruselamu. Uhiuus korter maksnuks ilma siseviimistluseta 378 000 krooni. Et Arnest pole ehitusmeest, otsustati korter osta valmiskujul ehk siis “võtmed kätte”. 10 aasta peale liisitud elu-ase maksab natuke alla 600 000 krooni.

“Liisisime, kuidas muidu. Muidugi mulle ei meeldi, et pean iga kuu mingi summa ära andma, aga mis meil muud üle jääb,” on Arne korterilaenuga leppinud.

Kahetoaline, esimesel korrusel asuv 71ruutmeetrine korter on avatud köögi ja eriplaneeringuga. Uhiuude korterisse loodavad Lokid sisse kolida jaanuari keskel.

Suure osa korterirahast kogusid väliseestlased. Juuni alguses ulataski Eesti Ameerika Fond Arnele tšeki 26 000 dollarile ehk umbes 430 000 kroonile. Summa oli spetsiaalselt kodu soetamiseks.

“Pelgurand? See on mulle tuttav koht. Lapsepõlves mängisime poistega mere ääres. Tean täpselt, milline see kant kunagi oli. Aga praegu? Seda võin vaid ette kujutada,” räägib Arne oma uue kodu uksest sisse astudes. Läbi terve maja ulatuvas avaras korteris askeldavad töömehed. Arne viitab puurija poole, et too hetkeks töö katkestaks.

“Poisid, kuhu kamin tuleb?” hõikab Arne üle toa. Töömehed näitavad kahe akna vahele, just sinna, kus nad parajasti toru paigaldavad.

“No nii. Seal on siis see koht, kus saab istuda, vaikselt õlut juua ja vorstikesi grillida,” on Arne juba kõik ette valmis mõelnud.

“Ütlen teile ausalt: ma tahan rahu! Selles väikeses korteris, kus me praegu koos ema ja naisega elame, on meil kitsas. Aga ma olen ju pensionär ja tahan vaikust!” toonitab Arne keset töömelu. Ta hüüab aeg-ajalt Nataljat, et veenduda: naine on siinsamas ja pole kuhugi kadunud.

Lõbusas tujus Arne räägib pikalt kolimisplaanidest, kuid tunnistab samas: õnnetu autopomm tegi väga heas füüsilises vormis olnud pommirühma spetsialistist justkui beebi. Kõike oli vaja uuesti alustada.

“Sellega nüüd tegelengi. Mul ei jää muud üle. Tahan uuesti alustada!” tõmbab Arne kopsud õhku täis.

Tema esimene abikaasa Svetlana lahkus mõni aeg pärast 5 aasta tagust pommiplahvatust ühise lapse Delfiinaga ja kadus nagu tina tuhka.

Alles paar aastat tagasi sai Arne juhuslikult teada, et tütar elab nüüd hoopis teisel pool ookeani, Atlantas.

Pime mees tunnistab, et kuigi ta ei saa valida tapeedimustrit ja seinavärvi tooni, läheb tema elu ülesmäge.

“Kui kodu kätte saame, teeme kohe ka lapsed. Probleeme pole!” naerab Arne ja müksab projektipaberite rulliga abikaasat. Arne ja Natalja seisavad keset tulevast magamistuba. Naine poeb kaasale kaissu.

“Aga, Natakene, mis on magamistuba ilma voodita?” hüüatab Arne abikaasale. “Inimesed peavad uskuma, et meil on elus kõik hästi. Mina armastan Natat ja tema mind!”

Arne ja Natalja on otsustanud, et elutuba tuleb kreemjates toonides.

“Kõik Natakese heaks - tahan talle parimat! Näiteks põrandaküte tuleb nii vannituppa kui kööki. Äkki teeb ta siis paremaid toite!” naerab Arne, kes enda sõnul sööks “iga ilmaga” ainult verivorsti.

Arne on eriti uhke oma uhiuue WC üle - Saksamaalt saadud 40 000kroonine kingitus on kätetule ja pimedale Arnele oluline riistapuu, sest seal toimetades ei vaja ta enam kellegi abi.

Oma tervist ja majanduslikku olukorda hindab Arne Lokk praegu heaks. Pääste-

ametilt saab ta elu lõpuni

vanemeridemineerija palka. Sellegipoolest ei kasuta Arne iga päev käe- ja silmaproteese. “Need asjad ju kuluvad. Hoian neid, sest aitajaid mul ei ole. Oma sissetulekust ma uusi osta ei jaksa,” tunnistab mees.

Uude koju kolivad koos Arne ja Nataljaga ka Sheila ja Xantos ehk pere siiami kass ja labradori koer. “Kui sõjaväkke läksin, jooksis koer pool teed rongiga kaasa!” kiidab Arne ustavat pereliiget.

1995. aasta detsembris plahvatas Tallinnas Veetorni 4 asuva maja ees parkinud auto all pomm. Aktsiaseltsi Bregot Mercedes-Benzi parempoolse poritiiva alla oli paigutatud lõhkeseadeldis.

Pärast veekahuri lasku kätele toetunud ja liiga vara auto alla vaadanud päästeameti eridemineerimisrühma 24aastane liige Arne Lokk sai plahvatuses üliraskeid käte-, pea- ja eriti näovigastusi.

1999. aasta suvel tehti Arne Lokist Saksamaal “uus inimene”. Saksa arstid paigaldasid talle mõlema käe proteesid, millest üks on elektrooniline ja võimaldab mehel suuremaid asju käes hoida. Paigaldatud silmaproteesidest ehk kunstsilmadest üks paistab sedavõrd ehtne, et ka lähemal uurimisel ei tunne võhik valesilma ära. Tagatipuks on saksa tohtrid Arnele andnud lootust kunagi taas nägijaks saada. Saksamaal kasvatati Arne vasakusse kõrva ka uus trummikile ning tänu sellele kuuleb plahvatuses kurdistunud mees jälle.