Kommentaar

Riina Solman | Majanduselu arendades tuleb arvestada ka rahvastikupoliitika vaatenurka 

Riina Solman, rahvastikuminister, Isamaa, 9. märts 2020, 13:57
Foto: Robin Roots
Viimastel nädalatel mitmelt poolt Eestist kuulda olnud ettevõtete sulgemisest. Näiteks tuli mõni nädal tagasi uudis, et osaühing Sereeter, mis tegutseb üle 20 aasta Pärnumaal Lääneranna vallas Tuudil, peab koondama oma tehase 48 töötajat, kuna Orkla kontsern viib esmaabikauba pakendamise Eestist Poolasse.

Mõned päevad enne seda oli just teatatud, et Kohilas sulgeb uksed ümbrikute ja pakendite valmistaja Bong Eesti. Firma juhatuse liige Krzysztof Kubasiaki sõnul on ettevõte töötanud efektiivselt ning siin on väga motiveeritud inimesed, kuid arvestades arenguid Euroopa turul viiakse tootmine üle teistesse tehastesse Rootsis ja Poolas. 

Sellised uudised teevad muret, sest kui töökohad kaovad, kust tulevad siis elujõulised pered ja kogukonnad, kust tuleb maksuraha nii vallale kui riigile? Rahvastikuministrina tuletan meelde, et töökohtade kadumine mõjutab sügavalt rahvastiku käitumist. Eriti puudutab see keskustest kaugemal olevaid piirkondi, kus ettevõtteid ja töökohti napib. Kui töö ära kaob, siis peavad lahkuma ka inimesed. Mida see tähendab Lääneranna vallale ja Pärnumaale, kui kodust peavad eemale minema ligi 50 tööealist naist? Me teame, et Soomes ja mujalgi oodatakse tublisid eesti töökäsi, aga see ei ole meie ühiskonna huvides.

Mis on lahendus? 

Kõnealuste juhtude puhul on kuulda, et lahendusi hoolega otsitakse, sest kui kaovad töökohad, on mõistagi sunnitud lahkuma ka inimesed. Pärnumaal käib pingeline töö, et Sereeter saaks jätkata: uusi kliente otsitakse Pärnumaa arenduskeskuse ja EAS-i abiga. Aeg aga tiksub – pole just lihtne leida kolme kuuga leida töö kõigile 48 naisele. Kui uut suurklienti ei õnnestu leida, koondatakse 16 inimest 31.mai seisuga ja ülejäänud 30.septembri seisuga. 

Samuti on Kohila valla arendusnõunik nentinud, et valla arendatud tööstuspiirkonnas tegutsev ettevõte on kuulunud omavalitsuse viie suurema tööandja hulka, kuid nüüd viib rahvusvaheline ettevõte tööstuse mujale ning töö kaotab ligi 50 inimest, tegevus lõpetatakse märtsis. 

Ettevõtja teeb oma otsused lähtudes majanduslikest kaalutlustest. Samas kui on näha, et ettevõtja jaoks hakkab majanduslik motivatsioon lõppema ja kohalik omavalitsus saab ettevõtja jaoks midagi teha, siis tuleb olla paindlik ja otsida lahendusi. Kui olemasolev ettevõtja ei soostu jääma, siis tuleb arenguagentuuridel pingutada kõigest väest, et leida uus ettevõtja, kes uusi töökohti looks. 

Isegi kui majanduses toimuvates muutustes väljendub areng või faasinihe, mida võib näha nö odava töö  Eestist ära kolimisena, tuleb jälgida, et ettevõtluse kadu ei suretaks piirkondi välja ning inimesed saaksid oma kodudes edasi elada. Me peame arvestama, et kui inimesed on lahkunud ja piirkondades pole võtta tööjõulisi inimesi, siis on investoreid ja uusi ettevõtteid juba hoopis raskem leida. On ju teada, kui keeruline on tühjaksjäänud piirkondi taasasustada ning ühtlasi on see ka mitmeid kordi kallim.

Pikemas vaates on lahendus suurema lisaväärtusega keerulisemate tööd tegemine, mis eeldab ka kompetentset tööjõudu – näiteks Saaremaal laevaehitus ja seda toetavad ettevõtlusharud, mis ekspordivad tooteid välisturgudele. Aga samamoodi on potentsiaali erinevatel Mahe-Eestiga seotud algatustel, mis väärtustavad meie metsa ja põllumajandussaadusi. Ja samamoodi peavad paljud teised ettevõtted astuma sammu väärtusahelas kõrgemale. 

Samuti on oluline mõista, et ainuüksi koondatud inimeste baasil uusi ja keerukamaid ettevõtteid püsti panna ja suurema lisaväärtusega tegevusi tegema hakata ei ole tihti võimalik. Uued ettevõtted vajavad ka uusi spetsialiste. Selleks, et väljaspool suuri keskusi oleks spetsialistide valik parem, peab riik suutma pakkuda teenuseid mõistliku aja ja teekonna kaugusel üle Eesti. Eriti puudutab see erinevate uuringute andmetel haridust ja arstiabi.

Samuti on oluline, et inimestel oleks võimalik elada kaasaegsel elamispinnal. Sellel teemal on valitsusel ka mõned initsiatiivid töös, mis puudutavad laenude käendamist turutõrke piirkonnas. Ilma selliseid tingimusi loomata vajalikud spetsialistid väiksematesse keskustesse ja maale pigem ei liigu ja sündimata jäävad ka suuremat lisaväärtust loovad ettevõtted, kes suudavad kohapeal maksta kõrgemat palka ka lihtsama töö tegijatele.

Seda kõike peab toetama ka haridussüsteem – me vajame rohkem kohalikke ja piirkondlikke olusid, eeliseid ja praktikavõimalusi arvestavat kutseõpet, aga ka rakenduslikku kõrgharidust ja  ümberõpet, mis toetab kohalikke tugevusi ja spetsiifilisi erioskusi, mitte odaval tööjõul põhinevat ettevõtlust, mida on lihtne mujale kolida.

Ja lõpuks tuleb meil ikka uskuda meie ettevõtjatesse ja töötajatesse, kes on majanduse tänasele tasemele vedanud ja veavad ka edasi, kui riik ja omavalitsused neile tarbetuid takistusi ei tee ja vajadusel ka toeks on. Riik saab luua keskkonna, aga äri peavad tegema ettevõtjad. 

Kokkuvõttes kutsun üles kõiki osapooli intensiivselt lahendusi otsima. Ma kutsun üles kohalike omavalitsuste arendusmeeskondi, EASi ettevõtlusarendajaid ja tootjaid otsima ja välja pakkuma paindlikke lahendusi, sest töökohtade kadumist Tallinnast väljas ei tuleks vaadata vaid majandusliku probleemina, seda peab nägema ka rahvastikupoliitika seisukohast.  Meil tuleb hoida oma inimesi igal moel ja teha ettevõtetega head koostööd, tuleb leida paindlikke ja innovaatilisi lahendusi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee