Kommentaar

Jaanus Betlem | Eesti Komitee meediablokaad murti Õhtulehes 

Jaanus Betlem, Eesti Komitee pressiesindaja 1990-1992, 6. märts 2020, 17:48
Eesti kodanike komiteede asutamine oli kahtlemata värske vabadusetuul 1980-ndate aastate lõpu Eestis, kus hingevaakuv nõukogude stagneerunud okupatsioon segunes impeeriumi uuendada püüdva perestroika ja glasnosti algatusega. Viimase laineharjal oli võrsunud Eestimaa Rahvarinne.

Ent kodanike komiteede asutamine oli midagi muud – see oli otsene ja selge suundumus Eesti vabariigi riikliku iseseisvuse taastamisele. Seetõttu kujunes 24.veebruaril 1990 valitud Eesti Kongress alternatiiviks ja uueks mõjuriks Eesti (NSV) ülemnõukogu kõrval.

See äratas eestlastes erinevaid tundeid, lootusi ja hirme. Need väljendusid nii pressis, Rahvarinde juhtkonna hoiakutes ja sõnavõttudes kui lõpuks ka Eesti kongressi enda istungitel. Eesti kodanike komiteedel, kongressil ja selle alalisel tööorganil Eesti Komiteel oli nii innustunud toetajaid kui ka raevukaid vastaseid. Viimaste hulgas polnudki iroonilisel moel esikohal venemeelse interrinde juhid, vaid hoopis mitmed Rahvarinde liidrid eesotsas Edgar Savisaarega.

Selle tulemuseks oli Eesti Kongressi sisuline boikoteerimine toonases eestikeelses pressis, mis enamikus toetas toona väga populaarset Rahvarinnet ja Savisaart. Seetõttu levis hoiak, et Eesti kodanike komiteed ja kongress on midagi äärmuslikku, liialt rahvusradikaalset, mis võib nii öelda pilli lõhki puhuda nagu oponendid toona väljendusid. Eesti riikliku iseseisvuse taastamine polnud toona veel kõigi eestlaste ühine siht. Rahvarinnegi propageeris ju esialgu uut liidulepingut (s.t NSV Liidu lepingut) ja suuremat autonoomiat. Mõneti meenutas olukord 1917.-1918.aastat.

Sellises olukorras otsustasin ma omaalgatuslikult, Õhtulehe noore ajakirjanikuna õla alla panna kongressi ja komitee tegevuse kajastamisele pressis, et murda meediablokaad, mis oli kujunenud pärast Eesti Kongressi I istungjärku märtsis 1990. Eesti Komiteed meedias lihtsalt ignoreeriti.

Olin juba 1988.aasta juulis asutatud Eesti Kristlik-Demokraatliku Erakonna (EKDE) juhatuse liige ja programmitoimkonna esimees. Olime algusest peale seisukohal, et Eesti riiklik iseseisvus tuleb taastada. Osalesime aktiivselt kodanike komiteede moodustamisel ja tegevuses. Meie erakonnast valiti Eesti Kongressi Kalle Jürgenson ja Andrus Villem. Otse loomulikult tundsin moraalset kohustust kajastada Eesti Kongressi ja Eesti Komitee tööd ja seisukohti ka ajakirjanduses.

Võib julgelt väita, et tänu sellele sai Õhtulehest esimene väljaanne, mis toonase pressiblokaadi murdis. Eks ma sain ära kasutada kahesugust hoiakut toimetuses: ühed tundsid siirast huvi, teised olid vanad kommunistid, kellele ei meeldinud isegi Rahvarinde tegevus ja kes seetõttu nägid heameelega lõhet Eesti uuemates arengutes.

Toimetuses olid ka Rahvarinde-meelsed ja hoopis ignorandid, kuid nemad mõlemad olid ilmses vähemuses. Nii õnnestuski mul löögile saada ja järjepidevalt kajastada Eesti Komitee tegevust ja seisukohti. Kongressi istungitest veel üht-teist siiski kirjutati, ehkki enamasti väga lühidalt ja teatud valikutega. Aga just komitee tegevuse osas valitses vaikusemüür, mis õnnestus murda.

Käisin omal initsiatiivil Eesti komitee koosolekutel. Kuna pressikajastusi oli vaja, siis õnneks mind keegi ka ei tõrjunud ja kujunes vastastikku sobiv koostööõhkkond. Keegi kunagi mind ametlikult pressiesindajaks ei värvanud – seegi sobis mulle ning andis ajakirjanikuvabaduse.

Hiljem, kui ajakirjanik Sirje Niitra sai Eesti Komitee pressitoimkonna esimeheks, kasutati minu puhul nimetust pressitoimkonna liige. Aga see toimkond oligi Sirje Niitra ühes väheste vabatahtlike abilistega. Ei mäleta, et oleks olnud mingeid pressitoimkonna ametlikke koosolekuid või et Sirje oleks tsentraalselt mingeid konkreetseid tööülesandeid jaganud. Valitses demokraatlik, vaba tööõhkkond, milles sain tegutseda oma veendumuste kohaselt.

Eks olin kohati ka kriitiline, esmajoones nn enamlaste-kelamlaste kokkuleppe osas. Vanade kommunistidega mistahes kokkuleppele minek oli minu jaoks selgelt nn punase joone ületamine. Õnneks ei vääranud see Eesti Kongressi põhiliini, mis viis Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni koostöös ülemnõukoguga 1991.aastal ning Eesti põhiseaduse assamblee moodustamiseni nimetatud kahe organi poolt pariteetsetel alustel. Minugi töö jätkus Eesti komitee ja kongressi tegevuse kajastamise kõrval põhiseaduse assamblee töö põhjalike kajastustega pressis.

Kokkuvõttes oli see äärmiselt otsustav, kaalukas, tähendusrikas aeg Eesti ajaloos, kus just iga Eesti kodaniku enda initsiatiivil ja panusel oli erakordselt oluline kaal ning üsnagi määrav tähendus ja tähtsus.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee