Kommentaar

Einar Ellermaa | Poliitika ei ole kogu elu 

Einar Ellermaa, vaatleja, 6. märts 2020, 17:48
Kui jälgida Eesti elu kusagilt kaugest riigist üksnes elektroonilise meedia põhjal, lähedastega otse suhtlemata, jääb mulje, et Eesti inimeste elu ripub justkui nabanööri pidi presidendi, riigikogu ja valitsuse küljes.

Mida need suured teevad, sellest sõltub, kui palju ja milliseid palakesi kodanike ette pudeneb või ei pudene. Ja need suured ei peagi alati tegema. Tänapäeval piisab sellest, kui need midagi ütlevad. Sellest, mida need ütlevad, sõltub, kas kodanikud on terved või haiged, elurõõmsad ja teotahtelised või loiud ja haiget saanud.

Eriti reljeefselt avaldus niisugune mudel Eesti sünnipäeva järel, kus presidendi pidupäevakõne analüüsid tahtsid lausa lämmatada ja kogu aeg oli esil teema, kuidas me oleme lõhestunud, ütleme halvasti, teeme ja saame haiget. Tõsi, Õhtulehte need teemad ei lämmatanud ja oli piisavalt ka muud lugemist.

Mina ega mu tutvuskond ei ole oma arust teinud teistele haiget ega ole saanud haiget. Inimesed elavad oma elu. Püüavad ise luua endale võimalikult rõõmsat elu, aga kui tulevad tagasilöögid, siis püüavad neist koos lähedaste abiga välja tulla. Mitte presidendi, riigikogu või valitsuse abiga.

Üksipäini rabamisest

Aga kui see kõne või analüüsid enamikku rahvast ei huvita? Või huvitaks, aga ei taha sellisel päeval niisugust juttu kuulata? Mõnedki ütlesid, et kaitseväe juhataja Martin Herem ja peapiiskop Urmas Viilma rääkisid väga südamlikult ja pisar tuli silma. Ka kõnede kuulamisel ja analüüsimisel oleme vabad inimesed vabal maal. Tahad, kuulad, ei taha, ei kuula. Tahad, loed hiljem, ei taha, ei loe. Elu sellest ei muutu. Ikka tuleb rääkida sellestki, mis südant vaevab, aga kas just kõige pidulikumal päeval ja „kogu ilmarahvale“, nagu „Siin me oleme“ Ärni ütleks.

Kui legendaarne Nõukogude riigijuht Leonid Brežnev pidas pikema kõne, mida näidati televisioonis ja trükiti ära ajalehtedes, siis kogu nn parteiaktiiv ja poliitajakirjanikud muudkui analüüsisid, mis edasi saab ja kuhu suur juht meid suunab. Elu läks aga omasoodu edasi ning rahvas imestas ja muigas, millega mõned ometi tegelevad. See tundus nagu ususekti tegevus.

Ma käisin Eesti riigi sünnipäeval ka ühe Eesti inimese sünnipäeval. Kui seltskondliku vestluse taustal kostis ka presidendi kõne, tekkis veider assotsiatsioon, kuidas sünnipäevalaps kutsuks endale suure hulga külalisi ja hakkaks neid siis nii-öelda analüüsima nagu Moor Mõhku ja Tölpat „Nukitsamehes“: „Üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksipäini rabama.“

Tegelikult ei jälginud tõenäoliselt kümned tuhanded inimesed pidupäevakõnesid, aga nende meel Eesti riigi sünnipäeval oli rõõmus ja nad tähistasid pidupäeva lähedaste keskel. Või ei tähistanud, aga olid hinges rõõmsad ja rahul.

Ega siis ainult Eesti poliitika ja poliitikud inimesi tülli aja ega haiget tee. Kuigi poliitikud päriselt nii sõjakad ei ole, nagu nad vahel kaamerate ja mikrofonide ees on. Muide, ka sageli osundatud „Tões ja õiguses“ ütleb ju Pearu Andresele: „Seni kui elas sinu eit, oli meil ikka hea elu. Riidlesime mis riidlesime, aga ega me sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest, üks ei kuuland ja teine ei and järele.“ Selle jutu lõpuks hakkas Pearu nutma ja langes Andresele kaela.

Aga edasi. Donald Trump ja Vladimir Putin? Nemad teevad ka haiget. Ah, jätame poliitika ja poliitikud. Poliitika on lihtsalt üks eluvaldkond.

Tülli ajavad ja haiget teevad kliima, Greta Thunberg, põlevkivielekter, tuuleelekter, teine pensionisammas, rahvastepall, „Talve“, apteegid, Rail Baltic, metsad, linnud, teed, Rally Estonia, „Eesti laul“, Synne Valtri „Eesti laulul“, lapsed „Eesti laulul“, „Sipsik“.

Meie elu pole kunagi nii hea olnud kui praegu. Oma mõtete ja tunnete avaldamiseks pole kunagi varem nii palju võimalusi olnud kui praegu. Meie mõtted ja tunded pole kunagi varem nii kiiresti ja kergesti võimendunud, kui seda vaid soovime.

Seega füüsilisi eeldusi lõhestatuse kadumiseks pole. Pole lootust, et mõtete ja tunnete avalikku väljendamist vähemaks jääks. Jane Austen avaldas juba 1811 raamatu „Mõistus ja tunded“. Nüüd on ajastu, kus tundeid tuleb juurde ja mõistust jääb vähemaks.

Ela oma elu

Tuleb lihtsalt osata elada oma elu. Tallinna inimesed üldiselt teavad, et neil on võimul Keskerakond. Tartu ja Pärnu on ka oma koalitsioonidest häälekalt teada andnud. Kui ma küsin aga mõne väiksema linna või valla elanikelt, kes neil võimul on, järgneb sageli vaikus.

Siis meenub linnapea või vallavanema nimi, aga koalitsiooniga läheb raskemaks. See ongi väga normaalne. Järelikult linn või vald toimib ega pea kogu aeg närveldama, mida nad seal ometi teevad. Kui ma lähen mõnda välisriiki, siis kohalikega rääkides ei tule ka teemaks nende president, parlament või valitsus, vaid ikka nende endi elu.

Muide, Tammsaare loodud ja palju osundatud Andres ja Pearu ei analüüsi ka Vargamäel kunagi, mida ütles Vene tsaar, mõni minister või Eestimaa kuberner, kuigi 1. osa tegevuse ajal valitsesid nii Aleksander II, Aleksander III kui ka viimaseks imperaatoriks jäänud Nikolai II ja neli kuberneri.

Võrus elav kooliõde küsis, kas me Tallinnas kardame koroonaviirust. Ma vastasin, et elame ja käime tööl nagu ennegi, aga peseme sageli käsi ja rahvarohketes kohtades oleme valvsamad. Tema ütles, et nemad kardavad. Mõlemal on õigus.

Mõnes asjas liigume kiiresti ka ühtsuse poole. Kreeka piiride taga toimuv ja Euroopa Liitu kippuvad põgenikud ei lõhesta meid nii nagu 2015. aastal, kui hetkega olid kogu Euroopas tuhanded arvamusliidrid, poliitikud ja ajakirjanikud, kes kinnitasid, et illegaalselt Euroopa Liitu tungimine on inimõigus. Kes arvasid teisiti, olid tagurlased ja minevikku kinni jäänud. 2020. aastal on üldarusaadav, et Kreekal ja Euroopa Liidul on õigus kaitsta oma piiri illegaalse sisserände eest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee