Bryan Adamsi fotonäitus "Päevavalgel"Foto: Martin Ahven
Katharina Toomemets 6. märts 2020 15:12
„Üks asi viib teiseni – haavata saanud sõdurite projekt oli alguses raske, sest paljud ei tahtnud end näidata. Kui leidsin ühe-kaks inimest, kes nõus olid, küsisin, kas nad teavad veel kedagi, keda pildistada. Nemad helistasid omakorda teistele inimestele ja ütlesid, et nad peaksid laskma Bryanil ennast pildistada,“ räägib maailmakuulus laulja Bryan Adams, kes esitles eelmisel neljapäeval Fotografiskas oma fotonäitust „Päevavalgel“.

Näitus koosneb kolmest seeriast. „Päevavalgel“ toob rambivalgusesse mitmed tuntud meelelahutus-, moe- ja kunstimaailma tegelased. „Haavatud: sõja pärand“ sisaldab fotosid 2000. aastatel Afganistani ja Iraagi välismissioonidelt naasnud vigastatud Briti sõduritest, tuues fookusesse konflikti ja moonutatud kehade nähtavad armid. „Kodutud“ tutvustab elukohata inimesi, kes müüvad Londoni tänavatel ajakirja The Big Issue – see on loodud eesmärgiga anda kodututele võimalus teenida ausat tulu ja siduda neid niimoodi taas kogukonnaga.

Näitusel on teiste hulgas pildid ka Adamsi emast, Amy Winehouse’ist ja isegi kuninganna Elizabeth II-st. Kuningannat pildistas Adams naise kodus ja pildil on ka kummikud. „Tal oli päris mugav, küsis mu käest, kas need jäävad peale,“ räägib Adams. Küsimusele, kas koos kuningannaga oli ruumis ka terve plejaad PR-inimesi, vastab ta eitavalt. „Ainult mina, tema, mu assistent ja prints Philip.“

Haavatud sõdurite seeria puhul meenutab Adams, et kõige raskem oli näha 19aastast noormeest, kes oli sõjas kaotanud mõlemad jalad ja ühe käe. „Talle idee väga meeldis ja ta tahtis harida teisi inimesi, kel on sama probleem.“ Pildistamisel oli ka noormehe isa. „Ta 50. eluaastates isa oli täiesti murtud. Tema poeg oli liiga noor, et mõista, millest ilma jäi. Isa vaatas oma poega, kes ei saa enam kunagi jalgpalli mängida.“

„Vahel jutt lihtsalt voolab neist välja“

Fotografiska näitus on eriline, sest seeria „Kodutud“ jõuab just Eestis esimest korda vaatajate ette. „Tegin paar portreed ajakirjale, mida kodutud raha saamiseks tänaval müüvad. Ühel päeval mõtlesin, et ehk saab sellest midagi. See võttis mul viis aastat,“ räägib Adams ja ütleb, et inimesi on lihtsalt raske pildile saada. Kõik, keda ta pildistab, teavad, et tegu on temaga. Muusiku sõnul ei ole keegi end veel ebamugavalt tundnud või kui ongi, siis on osanud seda hästi varjata. Mõned tänaval elavad inimesed on Adams püüdnud pildile ka ilma särgita. „Põhjus, miks palusin neil särgi seljast võtta, on nende nii-öelda farmeripäevitus – nad kannavad T-särki ja on terve päeva tänaval. Tahtsin seda näidata.“ Mõned kodutud on Adamsile ka oma loo rääkinud. „Paljud on valmis rääkima. Suurem osa, kes tänaval elab, on paranenud või paranevad alkohoolikud või narkomaanid. Vahel jutt lihtsalt voolab neist välja,“ sõnab laulja, et teinekord ei peagi ta ise küsima, et inimene oma loo räägiks.

Adams on mitu korda pildistanud ka lahkunud Amy Winehouse’i. Ta ütleb, et tegi esimese pildistamispakkumise Amy mänedžmendile ise. Amyle aga meeldisid pildid nii väga, et ta palus Adamsil end veel pildistada. „Tegin temaga neli-viis sessiooni. Ta usaldas mind ja see on suur asi.“ Adamsile meeldivad fotosessioonid, kus saab nalja. „Amyga oli alati naljakas, ainult mitte siis, kui ta liiga palju jõi.“ Lemmikuna meenutab laulja aga pildistamist Dustin Hoffmanniga. „Ta tegi kogu aeg nalja, kõik naersid. See oli lahe, sest ta oli naljakas.“ Aastate jooksul on Adams pildistanud ka oma kunstnikust ema, kes on praegu 92aastane. „Kahjuks on ta praegu haiglas,“ vastab ta küsimusele, kas ema tegeleb endiselt kunstiga.

Alustas iseenda pildistamisest

Adams räägib, et teda tuntakse tänaval ära küll, kuid ilmselt mitte nii palju kui teisi kuulsusi. See talle sobib. „Mulle sobib, et ma ei ole rambivalguses, kui ma ei laula.“ See aga ei tähenda, et ta maskeeritult mööda linna ringi käiks ja inimesi salaja pildistaks. Laulja ütleb, et alustas pildistamist ebahuvitavatest asjadest ehk iseendast. „Tegin alguses portreid endast, siis pildistasin sõpru, kuulsusi. Kui hakkasin sügavuti minema, hakkas mind huvitama, mis minu ümber toimub. Fotograafina on sul võimalus näidata iga tahku elust, mitte ainult privilegeeritud inimeste elu. Elu on täis kontraste ja see teebki elu ja näituse huvitavaks. Sa ei saa olla alati ilus, sest elu ei ole selline – elu on valus ja raske.“

Mis on aga laval laulmisel ja fotograafial ühist? „Sa ei saa kumbagi üksi teha,“ teab Adams. „Ma toetun oma meeskonnale. Iga pildi taga on alati väike tiim inimesi. Laval samamoodi. Ma alustasin üksi ja sain aru, et see on raske ja sul on vaja assistenti. Olen palju pilte teinud nii, et võtan lihtsalt kaamera ja teen. Need on ka välja tulnud, aga meeskonnaga koos on lihtsam,“ ütleb ta ja lisab, et meeskond ei pruugi tähendada 20 inimest, piisab ühestki.