Kommentaar

Mart Soidro | Portreed minus ja minu ümber. Vol 2 

Mart Soidro, literaat, 5. märts 2020, 12:53
Aprillis ja mais tähistavad ümmargust tähtpäeva meie kolm poliitika suurkuju: Marju Lauristin saab 7. aprillil 80-aastaseks, Mart Laar 22. aprillil 60-aastaseks ja Edgar Savisaar 31. mail 70-aastaseks. Andres Tarand, nagu ikka, on oma ajast ees – kunagine Moskva aja vastaline sai 80-aastaseks juba 11. jaanuaril.

Imelik mõelda, et kaks „40 kirja” allakirjutanut saavad juba 80-aastaseks. Aga tänapäeval ei tähenda vanus suurt midagi. Bullerby laste ajad, ükskõik kui ilusad need ka ei olnud, ei tule enam kunagi tagasi. 80-aastaseks saanud pime vanaisa, kes kiiktoolis tukub ja köhakomme lutsutab, klikiajastul uudisekünnist ei ületaks. Või oleks hoiatavaks näiteks – näete, mis juhtub, kui koju passima jääd!

Sellest on möödas ligi 20 aastat, kui rääkisin esimest korda minu suure õpetajaga vanusest. 

„Kui me räägime inimese vanusest, on see kõik väga suhteline. Ka mina, kes ma olen 61, paratamatult mõtlen selle peale. Mõned võiks 55-selt pensionile lasta, aga teised, kelle hulka ma ka ise kuulun, tunnevad ennast puudutatuna. Kõik sõltub ju ikka potentsiaalist ja võimest vaim värske hoida. Mul on kahju öelda, aga ma näen, et minul on energiat rohkem kui minu 35-aastastel kolleegidel. Nemad on ilmast-ilma väsinud, haiged, ei jõua... Ja kes on siis see, kes peab jõudma? Loomulikult peab jõudma Marju Lauristin.” 

„Abbey Road” ja viimane stuudioalbum

Suurte tähtpäevade lähenedes olen hakanud mõtlema, millal suur nelik tegi viimase stuudiolindistuse ja mahtus ühise albumi kaante vahele. Vaimusilmas on pilt, kus nad ületavad komandandimaja kõrvalt sebraraja ja jõuavad kohta, kus nüüd on 20. augusti mälestuskivi. Samal päeval see juhtuda võinukski, sest kell 23.02 hääletas „kvartett” Eesti riikliku iseseisvuse poolt. Pärast Ülo Nugise haamrilööki hakati šampanjaklaase kõlistama, aga Savisaar jäi üksi oma mõtteid mõlgutama. Ta oli hea ja äkiline mees juhtima riiki üleminekuajastul, aga kas ka edaspidi? Balti ketist oli selleks ajaks möödunud vähem kui 2 aastat, ees ootas krõbe talv, talongiajastu ja võilattu sissemurdmine.

24. veebruari presidendi vastuvõtt Ugalas oli jõudmas lõppfaasi, kui märkasin teatri hämaras fuajees üleminekuaja valitsusjuhti. Peale Savisaare saatja ja garderoobidaamide polnud kümne meetri raadiuses kedagi neist, kes teda aastakümneid olid ümbritsenud. Ja vähem või rohkem omakasupüüdlikul moel ka armastanud. Kes oli sel õhtul pereringis, kes võttis teatri peolaualt viimast. Kuna me oleme Savisaarega tuttavad ja ajanud enne üle-eelmisi kohalikke valimisi koos „Mustamäe puuküttega sauna asja”, astusin ligi ja avaldasin kahetsust, et projektist asja ei saanud. Avaldades samas rõõmu, et taasiseseisvuse üks sümboleid kohale tulla sai. Oli, mis oli. Sellise kaliibriga tegija lisab igale üritusele vürtsi.

Meie Forrest Gump

Olen varemgi kirjutanud, et meie kahekordsest peaministrist saaks hea mängufilmi. Tõsi, Laar pole joostes Eestimaale ringi peale teinud, ometi on ta alates Brežnevi ajast olnud pea kõigi olulisemate sündmuste juures (loe: kätt- ja ninapidi sees). TRÜ ajalooteaduskond ja „Noor-Tartu”, muinsuskaitse koos oma pärimuste kogumise ja ausammaste avamisega, Kodanike komiteed ja Põhiseaduslik Assamblee, viimane ülemnõukogu ja esimene sõjajärgne riigikogu, peaminister, Tallinna volikogu esimees, uuesti peaminister, kaitseminister ja Eesti Panga nõukogu esimees. Vürtsi lisavad „likviidsuse likvideerimine” ja rublatehing, aga ka Iisraeli relvad ja pumppüssiskandaal. 

Vähe sellest! Kui Laar oli 1989. aastal esimesi kordi välismaal, algatas ENSV prokuratuur tema suhtes kriminaalasja Vikerkaares hävituspataljonlaste veriseid kuritegusid käsitleva artikli pärast. Kui ajad poleks muutunud, saanuks Laar suure tõenäosusega 25 + 5. Ja jõudnuks hiljemalt eelmise aasta jõuluks Siberist koju. Raimo Jõeranna ja Kiur Aarma dokumentaalfilm „Rodeo” (2018) on meil Laari esimesest valitsusest õnneks olemas. Laar oli peaministriks saades 32-aastane, sotsiaalmister Marju Lauristin ja keskkonnaminister Andres Tarand 52-aastased. Andres Tarandi jõulurahuvalitsuses ei olnud Marti ega Marjut, nii nagu polnud Mart Laari teises valitsuses Marjut ega Andrest. 1999. aastal õnnestus Lauristini õpilastel oma õpetaja, kes oli ennast juba mõnusasti Tartus tudengite hulgas sisse seadnud, suurde poliitikasse tagasi kutsuda. Küsisin 2008. aastal Lauristinilt, kas see mäng vääris küünlaid?

„Tegelikult oli see 4 aastat riigikogus minu jaoks mahavisatud aeg. 1999. aastal mindi ju valitsusse suure eesmärgiga jätkata 1995. aastal pooleliolevat tööd ja tekitada reformide uus laine.

Muidugi, midagi sai ära tehtud. Näiteks töötuskindlustusreform. Aga kui ma mõtlen kasvõi selle õnnetu haldusreformi peale, mis jooksis liiva tänu Reformierakonna egoisimile, siis tagantjärele on mul endast kahju. Kahetsen, et ma kohe pärast Laari valitsuse kukkumist riigikogust ära ei tulnud. Pärast Kallase-Savisaare koalitsiooni teket, mil erakondlik punktilugemine muutus primaarseks, kadus minu jaoks sisulise poliitika tegemise mõte ära. Seda koalitsiooni oli ikka väga õõvastav jälgida. Eriti minul, kes oli juba 60 aastat vana, mil iga aasta on inimesele väga kallis” (Ajastu märgid”, lk 108-109).

Kes minevikku ei mäleta...

Andres Tarand on kirjutanud päevaraamatu „Kiri ei põle ära” (2005), kus juttu „40 kirja” telgitagustest, Edgar Savisaar on välja andnud 1007-leheküljelise tellisemõõtu „Peaministri” (2005). Ja kohe-kohe peaks ilmuma Mart Laarilt mälestusteraamatule „Pööre” (2015) järg, mis käsitleb tema teist valitsemisaega (1999-2002). Mis kinnitab (või lükkab ümber?) Marju Lauristini kibeda tõdemuse. Laar on neist neljast konkurentsitult kõige viljakam publitsist, raamatuid tuleb temalt kui Vändrast saelaudu. Meenub kohe üks 1997. aastal ilmunud V klassi ajalooõpik, mille kaasautoriks ta oli. Internet tegi alles esimesi arglikke samme, aga maht sai Mardil enne täis, kui ta jõudnuks raamatus mainida Edgar Savisaare või Arnold Rüütli nime. Ka Marju Lauristin ei mahtunud Lennart Meri, Mart Laari ja Trivimi Vellistega samade kaante vahele. 

Ei ole tihanud asjaosalistelt küsida, miks must kass nende vahelt läbi jooksis, aga see polegi enam oluline. Tähtis on järgnev: 16. oktoobril 2016. aastal toimus kohvikus „Wabadus” Marju Lauristini, Ene Hioni ja Margot Visnapi raamatu „Marjustini sajand” pidulik esitlus. Nii palju väärikas eas autogrammikütte polegi ma varem autori ümber tunglemas näinud. Võtsin tagasihoidlikult sappa, aga Marju käskis vahele trügida. Võttis raamatu, kirjutas sinna valmismõeldud pühenduse ja pani mulle südamele, et viiksin kohe selle Mart Laarile. Samal õhtul polnud võimalik viia. Sügisene aeg ikkagi,  oleksin jäänud seal Ao tänaval pimeda peale. Aga ülesanne sai täidetud ja loomulikult tekkis kiusatus enne vaadata, mida õpetaja kirjutas. 

Tiitellehel oli pühendus: „Minu parimale peaministrile!”.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee