Kommentaar

Jaak Uibu | Alkoholist täie austusega (5)

Jaak Uibu, teadusdoktor, 4. märts 2020, 18:06
Foto: Teet Malsroos
Ei tea, kas poliitikas üsna valge leht, riigikogu liige, minu nimekaim Jaak Valge oleks kirjutanud Õhtulehele artiklit valge viina mustamisest, kui teda poleks inspireerinud selle lehe husaarajakirjanik Mart Soidro, kes nuhtles riigikogu rahvastikukomisjoni esimehe alkoholialaseid väljaütlemisi. Mina kui patsifist ei ole tema avapauguga paraku tutvunud, kuid tean, et see pole sugugi esimene kord, kui meedia meelitab naiivse algaja poliitiku, kes püüab oma libastumisi õigustada, libedale teele.

Mina lähtun oma nägemust lahti rullides hea ajakirjanduse nõudest, mille põhjal tuleb lugeja eksitamiseks ühe arvamuse järel anda vastupidine. Tõendamaks, et tõde pole olemas, nagu Tartu nüüdisaegsed filosoofid õpetavad. Ometi oli juba roomlastele selge – in vino veritas (veinis peitub tõde – toim)–, et just sealt tulebki filosoofidel teda otsida. Juba Tacitus kirjutas, et germaanlased võtavad tähtsaid otsuseid vastu vaid õlleuimas.

Niisiis kirjutan alkoholi kasulikkusest elavale organismile ja kogu elavale progressiivsele  ühiskonnale. Mind on selles vaimus kasvatatud. Kui olin ülikooli teisel kursusel, õpetas füsioloogiaprofessor: „Alkohol on füsioloogiline aine.“ Seda kuuldes kraapis kallis kursusekaaslane targa sententsi auditooriumi lauaplaati. See jäi juhtlauseks paljudele põlvkondadele ja püsiks tänapäevani, kui uus anatoomikum poleks mõtlematult maha jäetud.

Juba järgmisel loengul oli sõbral ostetud pudel veini, mida me kasutasime närvide rahustamiseks (kas panite tähele alkoholi funktsiooni – rahusti). Sest me ei võinud rahulikult pealt vaadata koerte piinamist ja konnade lõhkilõikamist. Niisugused suure südamega inimesed olime meie sel ajal. Paraku sõpra enam ei ole. Aga alkohol on endiselt ravim ja füsioloogiline aine. Endine NSVL tervishoiuminister akadeemik Jevgeni Tšazov soovitas iga päev manustada 50 ml viina, aga sellega ei piirduta. Uue Testamendi järgi muutis Jeesus Kristus Kaana pulmas, kui jook otsa lõppes, vee viinaks.

Kultuur on ohus

Veel üks mälupilt. Olid ühiskonnale rasked 80ndad aastad. Alkoholi sai vaid talongide eest. Need kõik tuli muidugi ära kasutada ja nii läksingi sõpradele kahe pudeliga külla. Kohtusime Tartu kõrvakliinikus ja vastu tuli naisdotsent, kes küsis, kas ta saab meid kuidagi aidata. Me ei võtnud teda siiski kampa ja – järgides algset mõtet – läksime edasi ühe kolleegi äsja valminud kooperatiivkorterisse Poe tänaval.

Teist nii sümpaatset, intellektuaalset ja lõbusat olengut ei tulegi meelde. Aga tõuke saime just kahest pudelist (no tõsi küll, hiljem hankisime neid juurde). Paari tunni järel hakkasime tundma suitsuhaisu, mis läks järjest tugevamaks. Siis tuli tuletõrje. Hakkasime asja vastu huvi tundma ja selgus, et tuntud Tartu juristi samagonniaparaat on keldris kärssama läinud. Räägiti ka paadimootorist, aga esimene variant tundus õigem. Näete, kuhu viivad alkoholipiirangud – isegi jurist pidi end hakkama ise abistama. 

Analüüsime edasi. Küsime, kes on kaotajad alkoholipiirangute puhul. Kõigepealt muidugi kultuurinimesed – kust nad peaksid siis hankima inspiratsiooni loometööks? Mäletan, et Tartu riiklikus ülikoolis oli vaid üks mees, kes suutis kirjutada auaadresse kaunis kirjas. Tema jälgis oma käevärisemist ja reguleeris seda alkoholi pealevõtmisega. Võtke Jaroslav Hašeki monumentaalteosest välja alkohol ja vaadake, mis järele jääb! Aga Raimond Valgre „Ma võtan viina“! Kas ära keelata!? Hea küll, teile ta ei meeldi, aga Wolfgang Amadeus Mozarti joogilaul „Sõbrad, meie rõõmsas ringis ärgu olgu muret mingit!“. Kas tõesti olete sellised barbarid, et tahate selle alkoholireklaami pähe ära keelata?

Mäletan minu unustamatu virtina jutust, et  Oskar Luts tuli Saksa ajal alati Mattieseni trükikotta oma teoste trükkimist vaatama, kui oli piiritusenormi kätte saanud. Muidu tasane ja vähese jutuga mees oli siis jutukas. Rääkis mõnusaid siivutuid lugusid ning ta isegi ropendas. No mis sa ütled, kuidas oleksid Lutsu ilma piirituseta avanud?! Milline talent oleks kaduma läinud!

Niisiis teame neist näidetest, et alkoholipiirangutega võime lüüa kultuuril jalad alt. Aga lausa pikali lööme kultuurkapitali, kuhu laekub alkoholi- ja tubakaaktsiisist 3,5%. Igaüks võib nüüd arvutada, millest kultuur jääb ilma, kui 2019. aasta riigieelarve puhul oli alkoholiaktsiis 230,5 miljonit ja tubakaaktsiis 220 miljonit eurot. Kas Jaak Valge ikka teadis, millega ta riskib, kui soovitab vähem juua? Võib-olla peab end veel kultuurseks inimeseks?

Kellega alkoholi asjus konsulteerida?

Muidugi on tal ajaloos mõttekaaslasigi. Mitte ainult meditsiinigeograaf Mati Rahu, kes on ju padukarsklane ning käib sussides ja joob piparmünditeed. On veel Fjodor Dostojevski, Mihhail Gorbatšov ja Jevgeni Ossinovski. Kas Jaak Valge – ometi ajaloolane – ei mäleta nende läbikukkunud alkoholivõitlusi? Võib-olla on tõesti õigus Liia Hännil, kes väidab, et Jaak Valge on ajaloolasena lakanud olemast. Mina oleks küll soovitanud konsulteerida kogenumate ja kõrgemalseisvamate poliitikutega.

Näiteks Kersti Kaljulaidiga, kes jäi 1. aprillil 1995 GAZ 24-10 roolis politseile juhiloata ja alkoholi tarvitamise jääknähtudega sõiduga vahele. Kas ei ole see Jaak Valgele suur eeskuju, kuidas pöörata puudus ehk puue karjääri tugevaks küljeks! Kas temaga ei oleks pidanud riigikogu liige enne artikli kirjutamist nõu pidama? Kas president pole EKRE liikmele enam üldse alkoholi vallas autoriteet? Tõsi, saan küll aru peaminister Jüri Ratasest, kes ei tahtnud karske inimese ja sportlasena minna presidendi vastuvõtule, kus pruugitakse alkoholi.

Kui Jüri Ratas tahaks ikkagi pidulauda minna, siis mina annan nõu, mida mulle õpetas Paul Ariste, kes pidi tervislikel põhjustel olema karsklane. Nimelt oli ta kutsutud ülikooli 150. aastapäeval osa võtma pidulikust aktusest, kus olid isegi  apelsinid ja kristallnõud laual. Tema vastas istus ülikoolilehe stalinistist toimetaja, kes provotseeris teda: „Kas te ei joo ka siis, kui võetakse  Stalini terviseks!“. Kuid Paul Aristel oli salarelv: ta poetas oma pitsi mineraalvett ja tõstis seda „Elagu!“ hüüete saatel julgelt. „Nii petsin ma seltsimees Stalinit,“ lõpetas ta oma jutu.

Jaak Valge võiks mäletada sedagi, et enne 1985. aastal alanud alkoholismivastast kampaaniat andis viinakaubandus ühe kolmandiku toiduainete müügitulust. Kui Eesti iseseisvus taastati, siis jäeti viinakaubanduse rahaauk kasutamata ja aeti kinni. Kes küll Mart Laarile seda halba nõu andis? Siin on suur tööpõld ajaloolastele. Mina teeks hakatuseks sellekohase päringu Eesti Pangale kui sõltumatule analüüsiasutusele.

Niisiis – soovitan alkoholipiirangute puhul arvestada nendega, kelle sissetulek sellest oleneb. Loomeinimestest juba rääkisin, aga veel on ju tervishoiutöötajad, kes tahavad teenistust. Samuti kaupluste, restoranide ja kohvikute omanikud, nagu ka töötajad, rääkimata alkoholi maaletoojatest ja tootjatest. Ning muidugi rahvas, kellest Jaak Valge suure suuga räägib, aga kellele on siis vaja alkoholi asemel midagi muud atraktiivset anda. Kas ta tõesti mõtleb legaliseerida marihuaana või mõne teise lapsesõbraliku aine?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee