Kommentaar

Perearst Elo Lember | Viirus nimega paanika (38)

Elo Lember, Orissaare perearst, 2. märts 2020, 15:46
Me ei saa takistada meediat paanikat külvamast, aga me saame hirmutamisele ja iseenda hirmudele vastu astuda nähtu-kuuldu loogilise analüüsiga, mis põhineb teaduspõhistel teadmistel. Mitte olukorrad ei muuda meid ärevaks või depressiivseks, vaid see, millise tähenduse me neile olukordadele anname.

Usaldagem ikka oma ala spetsialiste ja mitte kuulujutte, mis tihti lõpevad kui laste telefonimäng. Meedia võiks lihtsalt rohkem asjatundjate seisukohti võimendada, ehkki järeldused peame lõpuks ise tegema. Tark kogub infot kild-killu haaval usaldusväärsetest allikatest, enne kui järeldusi tegema hakkab. Kõik saame aru, et sensatsiooniliste pealkirjadega uudised toodetakse äri eesmärgil, aga miks me seda küll ise tagant õhutame, kui ei viitsi näiteks artiklit läbigi lugeda? Nõuab süvenemist, nõuab mõtlemist, aga see on tüütu. Palju lihtsam on lahmida ettesöödetud ja emotsioonidest nõretavaid hinnanguid.

Inimloomusele, mis otsib pidevalt uudsust, on vandenõuteooriad ja müstifikatsioon põnevamad kui faktid. Eriti kui teadlastegi suust peaksid lipsama sõnad nagu tõenäoline, arvatavasti jne. On üldteada, et täiesti kindlad siin elus on vaid sünd, surm ja riigimaksud. Kõiges muus tuleb leida tasakaal, hinnata õigesti hinna-kvaliteedi suhet, puudutagu see siis kaupu-teenuseid või isegi inimsuhteid. Ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida me muuta ei saa (vanus, ilm, maailmasündmused), aga muuta tuleb asju, mis on meie võimuses, eelkõige iseenda suhtumist ja käitumist. Ja ei tohi unustada, et iseenda vigade eest tuleb maksta ikkagi iseenda raha, aja või tervisega, mitte kellegi teise omaga.

Püsivalt kasvavale terviseärevusele head rohtu pole. Mida ärevamad me oleme, seda kergemini haigused meid kätte saavad, sealhulgas koroonaviirus. Meditsiinis ringleb hulk müüte, mida on tänu kõvale usule neisse väga raske ümber lükata. Mina isiklikult usun teadust, loogikat ja elukogemust ning esindan seega mõistlikkuse ususekti, seda nii meditsiinis kui elus üldse.

Meditsiin on ebamäärasuse teadus ja tõenäosuse kunst – see mõte on välja öeldud ammu, aga kehtib tänaselgi päeval. Hoolimata võimsast tehnoloogiapargist jääb alati võimalus eksimiseks ja valeotsuseks, sest kahte täpselt ühesugust inimest ja juhtumit pole olemas ning määravaks saab ikkagi arstikunst. Kui kirurgia kipub rohkem käsitöö olema, siis perearst tegutseb kui detektiiv, kelle kõige tähtsamaks töövahendiks on oskus õigeid küsimusi esitada (anamnees). Seejuures on väga oluline, et vastused oleksid ausad. Tore, kui inimene ise aktiivselt kaasa arutleb, nii tekib usaldus ja sünergia, mis viib kõige parema tulemuseni. Kui aga oodatakse vaid soovide täitmist ja jäetakse meelde vaid seda, mida kuulda tahetakse, pole lõpuks rahul kumbki pool. Patsiendi jaoks on tegemist halva arstiga ja arstil jääb kripeldama, et ei saanud inimest parimal moel aidata.

Aina kasvav uuringute-usk ainult soodustab seda. Vat kui teeme selle analüüsi või tolle uuringu või ületan eriarsti kabineti ukseläve, siis saan kohe terveks ja polegi vaja oma tervise nimel endal rabelda. See “võta kaalus alla, ära joo, ära suitseta, liigu rohkem” perearsti suust on ära tüüdanud. Nii siis põletamegi meie kõigi raha mõttetutele uuringutele ja kui täpsed aparaadid peaksid mõne ebaolulise kõrvalekalde leidma, toodame terviseärevust vaid juurde. Perearstile piisab mõnest kabinetis teostatavast kiiirtestist ja tausta teadmisest (perearsti töös ülioluline!), et koos anamneesiga õigele teeotsale jõuda. Pealegi usaldan ülikoolist saadud tõdemust, et sagedamini esinevaid haigusi esineb sagedamini. Üleuurimine, ülediagnoosimine ja üleravimine on üleilmne probleem, selleteemalised konverentsid võtavad üha suuremaid mõõtmeid. Ja samas jätame me südamerahuga minemata riiklikult korraldatud tasuta sõeluuringutele. Loogika puudub.

Ka geenivaramust oodatakse ebareaalselt, et sealt tulevad kohe kõik andmed ja hoiatused kõikvõimalike haiguste kohta. Aga isegi rikas Saudi Araabia ei suudaks kõigi teadaolevate (geeni)haiguste teste teha, pealegi poleks see mõistlik. Need proovid jäävad tulevasi tehnoloogiaid ootama, aga niikaua peame oma tervisesse ikkagi koguni viiekümne protsendi ulatuses tervislike eluviisidega ise panustama.                                                                           

Enamus haiguseid on iseparanevad – samuti ammune tõde. Ravimitega saame lihtsalt paranemist kiirendada, nagu näiteks müütilise haiguse borrelioosi puhul antibiootikumi kasutades. Borrelioos pole ei surmav ega invaliidistav haigus, ka ei muutu ta krooniliseks ning tema põhisümptomiks ei ole väsimus. Liigesvalud, mida tihti selle haiguse kraesse lükatakse, on enamasti meie ilmastikust tingitud sesoonne liigespõletik. Enamus viirusi on samuti iseparanevad, nendega peavad toime tulema meie võitlejarakud, kuna antibiootikumid viirustele ei toimi.

Rumal on jätta vaktsineerimata

Viimaseid on vaja vaid siis, kui keha enda bakterid hakkavad nõrgestatud organismis vohama, tekitades tüsistusena bakteriaalseid põletikke bronhides, kopsudes või mujal. Need keha erinevates piirkondades elavad ja tavaolukorras meile ohutud bakterid on teada ning vastavalt sellele teadmisele kasutame toimivaid antibakteriaalseid ravimeid. Nagu ravimite puhul ikka – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ülimalt nõme oleks aga haigestuda või surra haigustesse, mille vastu end kaitsta saame, näiteks gripp või leetrid. Iseend on rumal, oma lapsi aga vastutustundetu vaktsineerimata jätta. On teaduslikult tõestatud, et ükski vaktsiin autismi ei tekita ja pole kunagi ka tekitanud, autism on kaasasündinud omadus (seda ei nimetata haiguseks), millel kindlat põhjust pole. Vaktsiinid on ohutud, nagu enamus tänapäevaseid ravimeidki, kuna nad on meeletul hulgal katseid läbinud. Sama ei saa öelda kahtlaste “imeravimite” kohta.

Kõrvaltoimete teema on üha ülespuhutum, aga praktilises arstitöös näen kõrvaltoimeid üliharva, kuna ravimid on üha paremad. Kõrvaltoimed põhinevad tihti tundmustel, mida ravimijuhendis teoreetilise võimalusena kirjeldati. Taas tuleb teemaks tasakaalu leidmine: ravimist saadav kasu peab ületama temast tekkida võiva kahju ning seda põhimõtet järgib iga arst. Rohkem usaldust arsti vastu!

Tabletihirm on tänapäeval üks suuremaid väljakutseid. Ravimite võtmine pole sõltuvus, vaid kroonilise haiguse kontrolli all hoidmine. Vererõhuhaigust ei ravi kuidagi välja ravikuuriga, ravi on eluaegne (väldin väljendit “elu lõpuni”) ning mõne olulise ravimi omatahtsi ärajätmine võib lõppeda juurviljastumisega. Teiste kaela jäämist kardame rohkemgi kui surma. Samas on surm endiselt tabuteema ja me ei oska sellega leppida, otsime süüdlast. Mida varasemast east enda kaduvusse normaalselt suhtuda suudame, seda vähem me surma müstifitseerime ja ehk ei raiska meile antud aega muretsemise peale ära. Lapsi ei tohi roosamanna sees kasvatada, aus lahtiseletamine teeb nendegi elu lõpuks kergemaks.  Ei tohi kultiveerida mõtteviisi “tuldagu, oldagu, tehtagu” ja “keegi teine on süüdi”.  Õpitud, pigem isegi õpetatud abitust on niigi liiga palju.                                                                                                                                  Mida lõpetuseks öelda? Ehk seda, et elamine ongi üks ohtlik asi ja mis meiega siin elus ikka juhtuda saab peale selle, et juhtuda saab kõike. Rohkem elamise julgust!

P.S. 28.02.2020 perearstidele ja kiirabile saadetud juhendi põhjal ei teostata koroonaviiruse suhtes profülaktilisi analüüse. Võimalik haigusjuht, mis vajab laboratoorset uurimist (saab teha vaid haiglas): patsient, kellel on üks järgmistest äkiliselt avaldunud sümptomitest, nagu köha, palavik või hingamisraskus JA (see tähendab, et sümptomitest üksi ei piisa) 14 päeva(!) enne sümptomite ilmnemist esines LÄHIkokkupuude HAIGEGA (kinnitatud laboratoorselt) või ta viibis Hiina Rahvavabariigis.                                               

Muide, levimas on sarnaste nähtudega gripiviirus. Kõigi piisknakkuste levikut pidurdab niiske ilm, kuna veepiisad toovad viiruse kiiresti maha, kus ta hävib, aga kuivus (külm ja kuiv ilm) jätab viiruse kauemaks õhku hõljuma. Viirustega tuleb jääda koju!

Retooriliselt: kas ka paanikaga?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee