Seisukoht

Seisukoht | Meie kangelased (8)

Jaanus Kulli, reporter, 28. veebruar 2020, 17:42
Foto: Stanislav Moškov
Hiljuti tähistasime Jaan Krossi suurt juubelit. Väärikalt. Oleme oma rahva teise suure kangelase, Georg Otsa sajanda sünnipäeva-aasta ootuses. Talle langes osaks õnn saada tunnustust juba nõukaajal: on ju meil Otsa-nimeline tänav, muusikakool ja isegi väikeplaneet.  

Olgu, nemad on meie esimese ešeloni kangelased. Superstaarid – millise hinnanguga on meie (tegusaid) inimesi krooninud ei keegi muu kui meedia ise ja mida üha enam tsementeeritakse. Ah et superstaarid? Vaid üksainus näide. „Staaride paraad! Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva kontserti saabus nautima tõeline koorekiht“, kirjutas hiljuti Kroonika. Ei usu, et Kross ise oleks meelitatud, et tema ande austajaid selliselt tituleeritakse (millised on sinu sõbrad, selline oled sa ka ise), aga loodetavasti on see vaid üks miinusmärgiga näide. Väärikat juubeldamist oli kordades rohkem. Väärikat meenutamist leidis ka meie nukufilmi isa Elbert Tuganov, kelle sünnist möödus hiljuti 100 aastat.

Kui sa aga pole nii-öelda esimese ešeloni kangelane? Kui sa oled näiteks Ülo Tuulik, kes tähistas hiljuti oma 80. sünnipäeva, kes aga on meile pärandanud minu meelest ühe mõjuvõimsama eesti keeles kirjutatud sõjaromaani „Sõja jalus“, või Angelina Semjonova, kes saanuks kahe päeva eest 60, ent lahkus meie hulgast vaid 51-aastasena, luues ometi hulgaliselt meeldejäävaid rolle. Näitlejate saatus on eriti karm, sest teater on ju teadupärast kaduv kunst. Ometi võiks kasvõi näiteks väike fotonäitus Angelina rollidest täna Draamateatris üleval rippuda. Nagu ka Krossile pühendatud Loomingu veebruarinumbris võinuks üks artikkel märgistada Ülo Tuulikut.           

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee