Kommentaar

Siiri Laidla | Oh seda talve! (3)

Siiri Laidla, kirjanik, 28. veebruar 2020, 17:42
Foto: TIINA KÕRTSINI
Veebruar on omamoodi halastav kuu: lubab rõõmustada nii sõbra- ja vastlapäeva kui ka meie vabariigi sünnipäeva üle. Ning kevad hiilib salamisi lähemale. Loodus on küll tänavu ära pööranud, kuid kevadet ta loodetavasti vahele ei jäta. Nii, nagu oli juhtumas talvega.

Jah, Eesti inimene igatseb lume lõhna, tahab nautida valgeid maastikke, imelisi varjudemänge, lumerüpes hingavat metsavaikust ja rahu. Seda, millest laulavad talvelaulud ja mis on noorusmälestuses alal. 

Muidugi, tõsised talvefännid pole nina norgu lasknud, vaid on pakkinud suusad ja sõitnud lumekuurortidesse, pere või sõprade seltsis pikka liugu nautima. 

Linnas on lumi ikka pigem tüütu tegelane olnud. Lumeta talve eeliseid võiks loetlema jäädagi: ei tarvitse autojuhtidel hommikuti oma jõuvankrite aknaid jääst puhtaks kraapida, tänavail ei laiuta salalik libedus, majahoidjad ja -omanikud ei pea tüütut lund rookima, küttearved on halastavalt leebed ja külmetushaigusi on vähem. Viirused pidavat just kange külma käes hävima... Ja kuskil, õigemini küll juba päris koduläve lähistel, kummitab kole Hiina viirus.

Aga ikkagi. 

Ikkagi tundub meist paljudele, et kliimaga on miskit hullu lahti. Mida tundis karu sel talvel oma koopas? Metsavõõra inimese lapseliku kujutelma järgi põõnab karu ju lumehange all, tema hingeaur immitseb hange seest nagu väiksest korstnast välja. Kuidas elab aga valgejänes? Kas tema suvine pruun kasukas värvus ka sel talvel valgeks? Eriti nukker on olnud lugeda hülgeuudiseid. Neil polnud enam merejääd, kus poeg ilmale tuua.

Ja olgem ausad, paljud lapsed ei oskagi enam talverõõme rõõmuks pidada. Mu 11aastane lapselaps on väga rahul, et „kehkatunnis“ ei sunnita uisutama-suusatama. Võrdluseks meenub mu enese koolipõli. Karm, aga õiglane võimlemisõpetaja võttis oma südameasjaks meile suusatamise põhialused selgeks teha. Sooritasime oma suusatunde Tähtvere pargis, laululava nõlval ja Emajõe luhal. Õppisime vahelduvtõukelist ja paaristõukelist stiili, mäel pidurdamist, kääri ja treppi üles ronimist jne. Toona oli lumi talvel nii elementaarne nähtus, et igaüks pidi oskama suusatada, nagu ka igaüks peaks oskama ujuda. See oli eluliselt vajalik. Muidu võisid lumme uppuda...

Aega tagasi pöörata ei saa. Viibime täpselt selle ajapunktis, kus viibime. Nostalgikud norutavad, edumeelsed ehitavad uut ja paremat, skeptikud kahtlevad, vandenõuteoreetikud ennustavad kiiret kadu. Tavaline inimene elab oma igapäevaelu ning püüab toime tulla nii lumega kui ka lumeta talves. Tal pole mahti juurelda, kas seekordne talv on lihtsalt üks ilmavigur või totaalsest kliimasoojenemisest tingitud tagajärg. Vaja maksud maksta, toidupoolist osta, lapsed kooli-lasteaeda saata, tööd teha ja õndsaks saada.

Siiski ütleb ju iga raagus puu meile, et midagi on päästmatult muutunud. Sellist talve ei mäleta nemadki. Mida nad inimestele soovitavad? Soovitavad hakata päevikut pidama. Tulevaste põlvede jaoks. Üles tähendama, mis sel või tol päeval juhtus. Milline oli ilm. Kes sündis, kes suri. Mis maksid poes asjad. Kus möllas taud ja kes sai auraha. Just praegu on meie vanaemade-isade märkmed olulised. Saame teada, et ka vanasti juhtus lumerikaste, pakaseliste talvede sekka musta maaga sulatalvesid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee