„Kui me maja juurde jõudsime, oli tuli juba uksest väljas. Helistasin kohe tuletõrjesse, alles kolmandal korral sain hakkama. Ja siis ma istusin seal nagu totu, ei saanud majja enam vaatama minna, kas poiss on sees,“ kirjeldab väriseval häälel mullu suvel elusalt majja põletatud Kaspari vanaema Aili traagilise päeva hommikut.