Uudised

Väikest õlut pole mõtet võtta, võta kohe suur 

Andrus Esko, 25. november 2000 00:00
“Mina su siia linna sünnitasin, mina su ka tapan!” tõotas rahamees Rein Kilk ja lõi Püssirohukeldri sisseõnnistamisel noa seapõrsasse. Sünnitamine ja tapmine ei käinud mitte suitsutatud eluka, vaid Tartu pubinduse kohta.

Eesti kõrgeima laega söögi-joogikoha taasavamisest on möödas kaks nädalat. Sellest ajast, kui Vene keisrinna Katariina II käsul hakati Põhjasõjas laastatud Tartut uuesti kindlustama (mille hulka kuulus ka püssirohuhoidla rajamine), on möödas nii palju aega, et mitte üks elus inimene ei saa seda mäletada.

Tunnistajate olemasolu puudumisel - kui tsiteerida klassikat - kaunistab Püssirohukeldri paksu menüü kaant aastaarv 1738. Kaante vahel väidetakse, et “ehitis valmis 1768. aastaks”.

“Noh, 30 aastat ees või taga,” leiab ekspert.

Eksperdiks on värvatud Tartu legendaarse õlleka Humal legendaarne kelner Heiki Kirso. Meie ühisekspeditsiooni eesmärk on teha kindlaks, kas kehtib omanik Kilgi lubadus, et Püssirohukeldris hakkab koos eestisaksa köögi aroomidega lehvima ka ehtsa õllerestorani vaim.

15 krooni nagu maast leitud

Ümberringi lõunastajad, posu tühje tünne, vankrirattad, korvitatud suured veinipudelid, laternad ja küünlad. “Päris stiilne värk,” hindab ekspert interjööri ja patsutab lauaplaati. See jätab mulje, et on lugupidamist väärivalt vana. Tegelikult on vana mööbli järgi hästi järele tehtud ja osavalt ära vanutatud.

Stiilne on ka personali riietus ning rinda riputatud nimed: Martha, Elsa, Luisa, Hans, Otto, Wolfgang.

Saku märgiga õllekannud saabuvad lauale käbedalt. Majaõlu, mida kuskilt mujalt ei saa (pruulitakse vaid Püssirohukeldrile), on punakas.

Ekspert degusteerib: “Mahe. Puhas maitse. Paistab olema alla viie kraadi. Kui palju vett on sisse pandud?“ Ekspert protestib: “See rikuks maitse ära! Ei saagi panna, vaatidel on klapisüsteem, mis laseb läbi ainult väljapoole.”

Omal ajal Humalas olid süsteemid teised. Ekspert meenutab: “Nojah. Ega maitse läinudki nii hulluks kui välimus. Hommikuks tõmbas täitsa halliks.”

Omaaegse 36 kopika asemel tahetakse nüüd 0,5liitrisest kannust 25 krooni. Aga kui võtta liitrine kann, saab selle 35 krooniga. “Päris nupukas äriidee,” tunnustab ekspert.

Pole kahtlust, et nupukusele nupukusega reageerivad vaesed tudengid tellivad kahe peale suure kannu ja (Wolfgang noogutab) tarbivad seda ühiselt. Iga matsuga 15 krooni nagu maast = kivipõrandalt leitud!

Kartulikoorte söömise aeg ongi käes

Õlle kõrvale pakutakse soolast tindikala (12 krooni), soolakurke (15), sibulaleiba redisega (15), õllekrõpsu lõhest (25), teravaid vorste ketšupiga (25), Püssirohuseid Kanakäsi (50), Slaavi Suutäit (40) jne. Valime sellest rodust kontrollimiseks praeleiva (25) ja Wolfgangi soovitusel Kehviku Kartulikoored (20).

“Sai ju lubatud, et hakkame kartulikoori sööma,” meenutab ekspert asjakohaselt, enne kui esimese krõbuski kastmekaussi kastab. Lämmid kartuliviilakad on Wolfgangi andmetel pärit väljamaalt. Janu tõstva kastme on ta kokku miksinud koorest, majoneesist, mädarõikast, küüslaugust, marineeritud kurgist ja sinepist.

Praeleivaportsuks on lõigutud peaaegu päts. Ekspert kiidab: “Hästi tehtud! Nagu biifsteek inglisepäraselt, mis keskelt on toores.” Talle meelestub, kuidas köögikata Humala fritüüris rasva vahetades teinekord vana rasva uue hulka solgutas. “Ükskord läksin päris kättpidi kallale. Ega tema kibedat leiba lauale viinud - ikka mina ju!”

Supp saiakukli sees

Supid on Püssirohukeldris nimetatud leenteks ja neid on (esialgu, nagu rõhutab Wolfgang) 7 sorti, alates 19kroonisest. Ekpert sondeerib pinda: “Mis on Kahurikuulid?” Olevat lihapallid. “Nojah, frikadellid, eks ole?” Ei, olevat suuremad.

Jääme pidama pannkoogi-singisupil (24 krooni) ja Kahurikuuliguljašil (28).

Esimene kantakse ette mitte suuremat sorti kohvitassis, vaid huvitavas kausis. Siiras kanapuljong sisaldab muu hulgas tõepoolest pannkoogiribasid. Sink, roheline sibul ja valge pipar annavad vedelavõitu supile koduse maitse.

Köögis kümmekonna alluva vahel ja nelja kaamerasilma all sebiv peakokk võtab saavutuse omaks. Jah, erilised supianumad on saadaval vaid siin ja nende peale on sisse antud ka patenditaotlus. Jah, enamasti tudengid näkitsevad kukli pärast tühjaks saamist üleni ära, nii ongi see mõeldud.

Juhust kasutades vaatab ekspert üle kogu köögimajanduse. Kokapoiste firmakitlid on lumest valgemad, üldse on puhtus euro. Osa pliite töötab majanduslikel kaalutlustel gaasiga. Sügavkülmkamber on Tartu suurim. Ekstraretseptiga suitsupõrsad on sellesse saabunud Nõost ning lambaliha Uus-Meremaalt.

Ood ja luupainaja võtavad magustoidult ruumi

Põrsaid olevat ära söödud juba kümmekond. Ühest, mis tuleb päev ette tellida ja mis koos lisanditega maksab 2000 krooni, jätkuvat 30-40lisele seltskonnale.

Kergemast seisab menüüs 11 sorti salateid, tugevamat sööma esindab 11 sorti praadi. “Skaala 30 kroonist alates,” rõhutab Wolfgang. Selle raha eest küpsetatakse valmis tomati-pommi pastaroog. Meriahven ja šnitsel on 20 krooni kallimad. Lepime kokku, et võtame Oodi Rüütlile (45) ja Tõelise Luupainaja (105). Luupainajast midagi kallimat polegi.

Ahjaa, kaks suurt õlut kah veel!

Ood on kartulipüree ja hapukapsastega (köömnetega tehtud) suitsuseajalg, mille ekspert närib puhtaks üliprofessionaalselt. Mees lausa naudib: “Nagu istuks kuskil lõkke ääres ja...” Vanas Humalas oli kehtestatud kord, et grillkanad viidi lauda ilma tagumikunupsuta. Need jäid Heikatsi mõnuleda.

Mis Luupainajasse puutub, siis selle veisefileetüki võlu on küpsusega ühendatud pooltooruses ning suurepärases kastmes (eks ikka šampinjonid, eks ikka vein ja vahukoor). Omanik Kilgi lubadus, et liha ripub üle taldriku ääre, jääb küll täitmata, kuid olgem ausad - eritellimusel valmistatud taldrik on ka küllaltki suur.

“Nüüd meie kuulsad kuumad magustoidud,” pakub Wolfgang lõpetuseks.

Ekspert haarab kõhust ja keeldub. Nagunii on praeleibu ja Kartulikoori veel üle. Siis veel õlut? “Mitte mingil juhul! Ma ei jõua enam midagi.”

Kõmbime WCsse. Üks neist on ratastooliinimestele. Meestekas ootab meid neljakohaline nikeldatud renn, millele tõmbab vett peale elektroonika.

“Vaat, kuhu oleme jõudnud!” rõõmustab ekspert. Vana Humala peldik oli enam-vähem garanteeritult räpane ja surmkindlalt leidus seal vähemalt üks mees, kes enne püksiluku lahtitõmbamist õhkas: “Mis viga lasta, kui riist on omast käest!”

Meie igatahes vaikime sügavmõtteliselt.

Ekspert: peab õhtul naisega tagasi tulema

Kahetunnise külaskäigu arveks trükitakse 317 krooni - “Neil siin kõik arvutis. Peale jootraha saab endale midagi kõrvalt teha ainult häkker.” Ekspert Heiki Kirso annab selle kulutamisele järgmise hinnangu.

INTERJÖÖR JA ÜLDSE: “Kena! Palju raha magama pandud, aga teist sellist kohta Tartus ei ole. Ei ole Eestiski. Lusikad ja noad-kahvlid on nii ilusad, et neid hakatakse kindlasti virutama”

SÖÖGID: “Tipp-topp. Pole kallid. Supp oli viimase peal. Peab tagasi tulema, et midagi veel maitsta. Meil Humalas igatahes näiteks Marju karbonaadi ei julgenud kellelegi soovitada.”

JOOGID: “Paistab, et saada on enam-vähem kõike, aga ma olen juba kuuendat aastat enam-vähem karsklane.”

ÜLDINE ÕHUSTIK: “Mõnus. Ainult et kaardiga ei saa maksta ja mobiili levi pole. (Need asjad lubatakse nädalaga korda ajada.) Peab vist ikka naise kaasa võtma ja päris õhtul tulema. Tahaks näha, kuidas kõik laulma hakkavad, kui laulikud kätte jagatakse.”

PEAKOKK: “Väga nutikas ja väga normaalne sell. See küll ei mõtle, mida õhtul koju kaasa krabada.”

TEENINDUS: “Tasemel. (Kui ekspert lükkab menüü kogemata üle talaääre, tuuakse see alt tagasi küsimusega: “Vahest tahtsite veel lugeda?”) Ainult et mina viiksin alustuseks igasse lauda maja kulul majaõlut, kas või sada grammi. Las saavad teada, kui hea see on - küll siis kukuvad tellima!”

Ekskelnerist (staaži sai kokku 20 aastat) mänguautomaatidemees mudis kõhtu ja langes mõttesse. Viimaseks tuli personaalne avastus: “Ma vaatan, see kelneri amet on ikka päris tobe. Muudkui jookse, muudkui naerata.”