Sisuturundus

SÜDAMLIK LUGU: kutsa ei saanud kellegagi läbi, aga siis leidis oma inimese, keda jumaldab! 

Lara, Loomade Hoiupaiga juhataja, 2. märts 2020, 11:45
Elas me hoiupaigas üks koer, kellele andsime nime Kiki. Kiki nime sai ta minu koduse koera järgi, kes (heatahtlikult öeldes) on täiega peast põrunud. Kunagi valis ta miskipärast just minu välja, kuigi ise püüdis rihma pealepaneku ajal mulle muudkui hambaid sisse lüüa. Igatahes, mind ta armastab, kõigist ja kõigest muust põrkab hirmus eemale ning röögib omaenese varju peale. Ta võib ärgata keset und üles ning hakata haukuma, olles täiesti veendunud, et on vaenlaste poolt ümber piiratud. Mõistuse koju tulles saab ta aru, et oli rumal ning asub usinasti saba liputama ning sülle küsima. Kokkuvõtlikult ja üldiselt on ta väga lõbus toburull, kelle silmad, nii vähemasti mulle tundub, vaatavad ka veidi eri suundades – aga ma armastan teda sellegipoolest!

Et siis seda hoiupaika jõudnud kutsukest nimetasime me samamoodi, sest ta on minu koera täpne koopia. Saabus ta meile samasuguste juhmavõitu sõbranjede seltsis ja nende kamp sai meilt kohe “kehakultuurlaste püramiidi” hüüdnime. Seda põhjusel, et kui keegi nende boksi sisenes, pugesid koerakesed ühte nurka ning asusid teineteisele kukile ronima. Kirsikesena selle košmaarsel tordil oli muidugi Kiki – ta karjus kõigist kõige valjemini ega lubanud kellelgi nende kamba poole sammugi astuda. Nad sattusid meile ühe vanaema juurest, kes suundus paraku teise ilma, jättes siinsesse sellise päranduse, mille vastu keegi huvi ei tundnud. Mitte keegi peale meie.

Samm-sammukese haaval sai püramiid laiali aetud, koerad adopteeritud ning uutesse suurepärastesse kodudesse saadetud. Kõik peale kelle? KIKI! Muidugi kõik peale Kiki! Me pöördusime tema poole nii- ja naamoodi, aga meile sai osaks ikka stabiilne kisa, kära, agressioon ja nurka pugemine. Ühesõnaga umbes nelja kuu möödudes võttis ta lõpuks omaks meie Nataška. Nagu lihast emmet võttis ja sai väga suureks sõbraks. Natašaga oli kõik suurepärane ning temaga võis läbi tule ja vee minna – miski ei loe! Aga see ju ei saanud nii igavesti jätkuda... Koerakese järgi küsisid paljud head inimesed, kuid meie draamakuninganna põrus regulaarselt kõikidel tutvumistel. Põrus täiega, pugedes nurka ning näideldes kivikamakat.

Aga siis leidus üks hulljulge ja täiesti imeline naine, kes ütles: mul ükskõik, ma võtan selle kutsu, ta vajab kodu! Me vahetasime tähendusrikkalt pilke ning kui saabus päev X, andsime selle aarde kandekotis uude koju.

Pehmelt öeldes olime üllatunud, lausa hämmeldunud: meie KIKI sulandus suurepäraselt sinna perekonda, sai sõbraks kõigiga. Isegi tolle venivillemiga (vaata piltidelt), kes on nüüd ta suur sõber.

Kokkuvõtvalt võib nüüd öelda, et tont ei olegi nii hirmus, kui meie kujutlusvõime seda meile ette manab. Kõigi koerakeste jaoks leidub kodu, isegi kõigi kartlikemate jaoks. Me oleme väga-väga rõõmsad, et sellel lool on õnnelik lõpp!

AITAME KOOS LEIDA MEIE SÕPRADEL UUE PERE!

HELISTA: 9006580 (2€), 9006590 (10€)

ANNETA:

MTÜ LOOMADE HOIUPAIK; 

SEB, a/a EE151010220043748018  

SWEDBANK a/a EE772200221056134796

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee