Kommentaar

Lauri Vahtre | Usk, teadmine ja mõttetus (7)

Lauri Vahtre, ajaloolane, 21. veebruar 2020 16:30
Foto: TEET MALSROOS
Inimene on inimene mitme olulise omaduse poolest, mis iseenesest ei pruugi olla looduses unikaalsed, kuid esinevad inimese puhul tunduvalt tugevamal kujul ja/või unikaalses kombinatsioonis teiste iseärasustega. Neist omadustest tõuseb omakorda esile mittepäriliku informatsiooni osakaal inimese käitumise ja hoiakute mõjutajana. Ehk lihtsustatult öeldes – kultuur laiemas mõttes; kõik see, mida me ei päri, vaid lapsena ja noorena ning tegelikult terve elu õpime ning teada saame.

See omandatud teadmistehulk jaguneb omakorda kaheks. Ühe osa õpime ise katse-eksituse meetodil või näeme oma silmaga, teise osa kuuleme teiste käest. Mõlemad esinevad muuseas ka loomadel. Kuigi loomadel on päritud instinktide osakaal käitumise kujundamisel kahtlemata olulisem – ja see erineb liigiti väga –, omandavad nemadki palju iseseisvalt ja üllatavalt palju ka õpivad vanematelt isenditelt. Oluline on selle juures teatud märguannete omandamine: milline on ohusignaal, milline tähistab toidu leidmist, milline hoiatust vms. Tõsi, mingit osa neist mõistetakse instinktiivselt, kuid osa ikkagi õpitakse.

Kas tead või usud?

Kõige määratum (või vähemalt üks suurem) erinevus inimese ja looma vahel peitubki selles viimases kategoorias. Hundid, linnud ja ammugi primaadid edastavad üksteisele vägagi palju informatsiooni, kuid lapsepõlvemälestusi nad oma järeltulijatele ilmselt siiski ei heieta. Kui hunt kinni püüda, linna viia ja metsa tagasi tuua, siis ei saa ta oma linnaskäigust teistele huntidele detailset ja haaravat kirjeldust edastada. (Või vähemalt näib see nõnda meie praeguste teadmiste juures loomadest.) Kuid inimene saab. Inimese edastamis- ja vastuvõtuvõime on fenomenaalne.

Siinkohal jõuamegi igikestva ja igipõneva küsimuseni usu ja teadmise – või ka religiooni ja teaduse – vahekorrast. Meie esmane reaktsioon on neid kaht vastandada ja, tõepoolest, vastandlikud nad sageli ongi. Me küsime mingi info levitajalt: „Kas sa tead seda kindlalt või lihtsalt usud?“ Me eristame asju, mida väidab usk, asjadest, mida teadus on tõestanud.

Teaduslikke teadmisi loeme me üldjuhul ülemaks kui usul põhinevaid. Selleks on ka põhjust. Teaduslikud teadmised on meil evolutsioneeruda aidanud, on meie käitumist mõõtmatult ratsionaalsemaks ja tõhusamaks kujundanud. Need teadmised hoiatavad meid radioaktiivsuse ja liigse kolesterooli eest, käivitavad meie autod ning panevad helendama leedlambid. Ent siin peitub ka irooniline seik: meie peamine või üks peamisi eeliseid loomade ees on, nagu öeldud, suuliselt (u 5000 aastat ka kirjalikult) edasi antav informatsioon, see aga saab edasi kanduda üksnes usaldusel informatsiooni edastaja vastu. Ehk siis usul. Ka tänapäevased kliimavõitlejad skandeerivad: „Uskuge teadlasi!“ Pilkehimuline võiks seepeale küsida: „Kumba te siis propageerite, usku või teadmisi?“

Pilge on osalt kahtlemata asjakohane, kuid osalt ka mitte. Paradoksaalne „teadmise uskumine“ kuulub inimloomuse juurde. Lõviosa meie teadmistest ja eeldustest, tänu millele inimesed elus toime tulevad, on omandatud teiste kaudu, teisi usaldades. Kultuur on võimas kapital ja eelis loomade ees. Raha on selle analoog – nii teadmisi kui raha saab akumuleerida, ja teadmiste akumuleerimise on inimkond endale juba miljonite aastate eest võimalikuks teinud. Nii et informatsioon on olnud jõud juba iidamast-aadamast peale, mitte alates 20. sajandist, mil inimkond seda märkas. Informatsiooni hulk, mille me omandame ilma usuta, isikliku kogemuse läbi, on koguhulga kõrval tühine.

Päris pikka aega üritasid kulturoloogid ja psühholoogid kõnealuses vallas näha põhimõttelist erinevust kirjakultuursete ja pärimuskultuursete rahvaste vahel. Vahe kahtlemata ongi olemas, seda on veenvalt näidanud väliuuringud. Pärimuskultuursete inimeste puhul on täheldatud tõsiseid raskusi lihtsate loogikaülesannetega (süllogismid), nagu „kaugel põhjas on kõik karud valged; Novaja Zemlja on kaugel põhjas – mis värvi karud seal on?“ Sellele näiteks vastati, et kui pole ise näinud, ei oska öelda, aga kui mõni vanem inimene ütleks, et valged, siis võiks teda uskuda. (Vt Peeter Tulviste suurepärane raamat „Mõtlemise muutumisest ajaloos“.)

Sellise vastuse taustal võiksime ennast kahtlemata arenenumateks ja ratsionaalsemateks pidada. Oskame rohkem toetuda loogikale ja ilmselt oskame rohkem ka umbusaldada – kriitilise mõtlemise alus – mitte üksnes teiste öeldut, vaid ka iseenda aistinguid (nt risti pandud sõrmeotstega nina puudutades tundub meile, et meil on kaks nina, aga me teame, et tegelikult on üks). Sellest algolemuses väga edasiviivast umbusust on vastuokslikul kombel paraku võrsunud rida loogikavastaseid teooriaid tõe ja tegelikkuse olematuse või vähemalt tunnetamatuse kohta, millel ma siinkohal ei peatu.

Kuid teisest küljest ei ole kirjakultuursete ja pärimuskultuursete inimeste erinevus ka nii suur. Siin ajab üks iroonia teist taga. Peame endid ratsionaalseiks ja usume, et me usume teadust, kuid tegelikult me enamasti lihtsalt usume – üldjoontes samal viisil kui Novaja Zemlja karudega kimpu jäänud kašgaar vanema inimese juttu. Läbisegi nii teadust kui täiesti ebateaduslikku jama. Jeanne d'Arci tagasitulekut Greta Thunbergi kujul, soolapuhumist, horoskoope, kliimakatastroofi, relatiivsusteooriat, DNA-analüüse ja arheopterüksi.

Sellised usu läbi edasi antud teadmised folkloriseeruvad nagu muiste ja mullugi, hoolimata kirjakultuurist ja paberile pandud või kivisse raiutud infost. Konstantin Pätsile kasvavad asja eest, teist taga pähe sarved, riigireeturist kommunistile selga inglitiivad. Kuu tagaküljel asub vabamüürlaste baas ja kõigi hädade vastu aitab sooda. Miks? Sest kuskil keegi Autoriteet ütles nii, Laulik pajatas kandlehelide saatel. Ning skandaalisõltuvuses meedia aitas innukalt kaasa.

Kui ajalooteaduse ja ajalooteadmiste, samuti meditsiini puhul on sellised moondumised veel kuidagi mõistetavad, siis hoopis üllatav on näha täppisteaduste folkloriseerumist. Füüsikaseadused olevat sotsiaalselt konstrueeritud, järelikult annab neid ka ümber konstrueerida, ja Einsteini teooria olla Newtoni seadused „pea peale keeranud“. Korrutustabel on rassistlik, järelikult on vajalik mingi teistsugune, mitterassistlik korrutustabel – või tuleb tast koos rassismiga üldse loobuda. Prognoosin ühiskondlikku liikumist, mis väidab, et ruutvõrrandi lahendivalem on „vananenud“ või koguni kunagiste kolonisaatorite salasepitsus maailma valitsemiseks.

Kangastub, nagu oleks Lääne tsivilisatsioon väsinud uskumast enam-vähem tõestatud teadmisi, tõstaks nende vastu mässu ja püüdleks tagasi lõkke äärde, kus vähegi keerulisemad teadmised on juba puhtalt usu asi ega vaja tõestusi. Või nagu toimuks immigratsioonikriisiga paralleelselt teine immigratsioonikriis vaimumaailmas, kus barbaarsete mõtete ja veendumuste hordid vallutavad üksteise järel tsiviliseeritud mõtlemise kantse.

Keda sina usud?

Eelneva jutu mõte oli eeskätt selles, et kui me tahame sellele metsistumisele vastu hakata, siis pole ei sisuliselt õige ega poliitiliselt tark vastandada usku ja teadust. Küsida ei tule mitte „kas sa usud või tead?“ – sest kõik me enamasti usume, mitte ei tea – , vaid „keda sina usud?“.

Tõsi, esmapilgul võib tunduda, et sedakaudu eriti edasi ei jõua – üks usub akadeemik Villemsit, teine nõid Njurat, üks uskumine puha, üks pole teisest parem, viik. Kuid õnneks või kahjuks siiski ei ole viik. Leidub nimelt üks Archimedese vääriline toetuspunkt, mis meid enamasti – ehkki mitte alati – üldise suhtelisuse soost välja aitab. Ja see on küsimus: „Kas tema jutt on iseendaga kooskõlas või väidab ta vastukäivaid asju?“

Selle küsimusega on võimalik elimineerida suur enamik soolapuhujatest, fanaatikutest ja hulludest. Näiteks ei ole vaja eriti tõsiselt võtta inimesi, kes kirjaliku teksti vahendusel püüavad teid veenda, et ühestki tekstist ei ole võimalik üheselt aru saada. Või et täieliku sõnavabaduse tagamiseks tuleb kodanikele X, Y ja Z kehtestada eetrikeeld. Või et rahvas jaguneb rahvaks ja rahvavaenlasteks ning et õhk koosneb molekulidest, mille vahel on õhk. Et fakt sõltub meie eelteadmistest, et vaimselt tervel inimesel võib olla mitu sooidentiteeti, et karistus ei kasvata.

Kõik see ja palju muudki, austatud lugeja, on poeetiliselt väljendudes hülgemöla, asjalikumalt öeldes mõttetus. See mõttetus võib tunduda väga ahvatlev ja seegi on üks meie inimlikke omadusi – meid (kusjuures meid kõiki) vahel lausa tõmbab loogikavabaduse poole. Kuid püsivalt sellesse seisundisse jääda oleks ohtlik endale ja teistele, mistõttu tasub endalt küsida, miks mõni konkreetne „hülgemöla“ veetleb – miks just praegu ja miks just mind. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee