Uudised

Väikese maailma avarus.  

26. september 1997, 00:00

Valev Uibopuu "Janu". Romaan. Teine trükk. Kupar, Tallinn 1997.

Lahkumine ja tagasitulemised.

Enne Eestist lahkumist (1943. aastal Soome, sealt järgmisel aastal Rootsi) jõudis Valev Uibopuu avaldada kaks raamatut täiskasvanutele ja kaks lastele. Ring on täis, tänavu märtsis Lundis surnud kirjaniku põrm puhkab Karula kalmistul. Niisugune tagasijõudmine tundub enesestmõistetavana. Uibopuu oli ja on väga eestiline, täpsemini lõunaeestiline kirjanik, sealses looduses ja maastikus kinni. Paigalisus on seda märgatavam, et mitme Uibopuu romaani tegevus toimub võõrsil, laias ilmas.

Uibopuu võõrsil sündinud novellide ja romaanide kojutulek alles kestab. Kuuest paguluses kirjutatud romaanist on nüüdseks kolm Eestis uustrükina ilmunud. Tugevamad või nõrgemad raamatud - nii ei saa selle autori puhul küsimust seada. Kõik raamatud on erinevad, ei ole uibopuulikku romaanimalli. Kordumise vältimine on teadlik, kuulub ande tunnuste hulka. Oma novellidest jõudis kirjanik teha valiku, millega Eesti Raamat tänavu taaselustas "Eesti novellivara" sarja ("Muutunud maailm").

Kirjaniku sõltumatusest

Kui pensionipõlv maha arvata, ei olnud Valev Uibopuu kunagi täisajaline kirjanik. Ei olnud niisugust võimalust, aga hoopis olulisem on, et ta ei olegi seda soovinud. Ilukirjanduse leivatöölist kirjutamist ei pidanud Uibopuu õigeks.

Kas järeldada sellest, et Uibopuu puhul tuleks igasugusest biograafiahuvist aegsasti loobuda? Kindlasti võib mõtelda ka vastupidi: kellega kirjanik end jaganud on? Rääkimata veelgi loomulikumast huvist loomingu ja biograafia suhete vastu.

1953. aastal lõpetas ajakirjanik Uibopuu Stockholmis keskkooli. Järgmisel aastal asus ta Lundi ning jäi sinna elu lõpuni. Lundis alustas ta kohe tööd Eesti Kirjanike Kooperatiivis ning astus samal aastal Lundi ülikooli filosoofiateaduskonda, mille lõpetas 1958. aastal teaduskraadiga.

Kirjastaja ja üliõpilasena aega jagades valmis romaan "Janu" (1957). See kujutab luutuberkuloosi põdeva tütarlapse suve. Haigus taandub, elujanu jääb peale. Äraminejaks arvatu pöördub tervete maailma tagasi.

Kas on tegemist Uibopuu kõige isiklikuma või ütleme siis, kõige läbielatuma romaaniga? Otepää gümnaasiumi õpilasena kukkus Uibopuu 1929. aastal nii hullusti, et haigestus luutuberkuloosi, mille ravimiseks kulus aastaid. Oli see kaotatud aeg? Eesti kirjandusele küll mitte: lugemine ja kirjutamine oli nendeski tingimustes võimalik. 1935. aastal avaldas Uibopuu novelli esimest korda Looming. See tähendas tollal sellipabereid, kui mitte enamatki.

Täisajalise kirjaniku puudumisest ei järgne Uibopuu puhul kirjaniku tõrjutus. Uibopuu tundis ja respekteeris enda kirjanikuloomust. Juba leitud ainete ärakirjutamiseni kulus alati aega. Kas arvata, et see etapp loomingus oli küllalt sõltumatu muudest kohustustest?

Miks tütarlaps, aga mitte noormees tegelaseks? Kui kirjanik sellele intrigeerivale küsimusele kunagi ka vastanud on, ei ole vastus mulle teada.

Raamat ise

Esituselt on "Janu" peategelase sisemonoloog. Peategelane aga, nagu juba öeldud, on raskesti sängihaige tütarlaps, elu ja surma vahel raamatu alguses. Maria maailm on nii füüsiliselt kui suhtlusringina piiratud, aga ei ütleks, et kitsas, ammugi mitte tühi ja kõle. Lamama mõistetud tüdruku meeled toimivad intensiivselt, taju on terav, suhted inimestega pingelised. Väga oluliseks ja sisukaks muutub suhe loodusega. Harva, kui aastaajad, looduse muutumine nii tugevasti kaasa mängib kui siin: kevadest suvve, suvest hilisesse sügisesse.

"Väike" maailm kasvab suureks. Inimene saab toimuva tegelikuks mõõduks. K. Ristikivi on kirjutanud, et Uibopuud on siin kiusanud ambitsioon "valida üks piiratud lõik elust, aga seda täielikult, jäägitult valitseda".

Niisiis on tegemist psühholoogilise proosaga - varaküpse, juba paljut mõistva tütarlapse maailmaga seestvaates. Haigus on raske ja ohtlik, sellest jagusaamist aga ei ole raske uskuda - nii intensiivselt elab Maria seda suve. See on kogemus terveks eluks. Raamat algab proloogiks tõstetud epiloogiga: juba aastates Maria vaatab tagasi ja leiab, et haigusaeg oli tema elu kõige rikkam. Kaasa arvatud see, et lahkujaks peetuna oli ta inimestele tähtsam, kuna "nii liigutaval kombel meenutas kõige kaduvust maailmas".

Surm on ligi, aga raamat ei ole sünge. Ei ole haiguse-, vaid elamiseraamat. Veel kord Ristikivilt laenates: "Uibopuu loomingus on see teos mitte ainult kõige humaansem, vaid - ainele vaatamata - ka kõige optimistlikum".

Kirjanik, kes vältis kordumist

Valev Uibopuu loomingu sellele iseärarusele on eespool juba põgusalt viidatud. Tegemist on küllalt mitteigapäevase fenomeniga ning pealegi selges äratuntavuses. "Janu" kirjutamise ajal oli juba olemas panoraamne "Keegi ei kuule meid" - terve linn ajaloo murdehetkel, maa ja rahvas taustal. Pärast seda tuli kollektiivromaaniks iseloomustatud "Neli tuld" - kaubalaeva meeskond, kõik pagulased, igaühel oma saatus. "Janu" keskendatus on äärmuslik, eelmiste raamatute taustal veel eriti. Iseasi, et me seda lugedes ehk tähelegi ei pane; nii intensiivselt on Maria seotud eluga enda ümber, millest on vaja kinni hoida.

"Mulle isiklikult on kirjanduslikus loomingus tähtsal kohal mu enda kaastunne kannatajaile ja mõnedki tegelaskujud on mul vaid sellest ajendist sündinud. Võib-olla on omaenda kannatuste kogemus selle hoiaku aluseks?"

ÜLO TONTS

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee