Tartu ülikooli raamatukogu endine direktor Martin HallikFoto: Aldo Luud
Toimetas Johanna-Kadri Kuusk 20. veebruar 2020 16:08
Tartu Ringkonnakohus rahuldas neljapäevase otsusega Tartu ülikooli kaebuse ning tühistas Tartu maakohtu mulluse otsuse. Eelmisel aastal oli maakohus rahuldanud Tartu ülikooli raamatukogu endise direktori Martin Halliku hagi Tartu ülikooli vastu, kuna viimane oli ta lahti lasknud.

Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi Tartu ülikooli vastu täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Tartu ülikoolil oli piisavalt alust Hallikuga töölepingu lõpetamiseks usalduse kaotuse tõttu. Ülikool kontrollis talle teatavaks saanud faktilisi asjaolusid oma parimate võimete kohaselt ja piisavalt.

Ringkonnakohus toob tehtud otsuses välja, et töölepinguseaduse järgi võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise tõttu üldjuhul üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena aga vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata.

Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kolleegium jõudis asja analüüsides otsusele, et käesolevas töövaidlusasjas välistavad hoiatuse vajalikkuse nii Hallikule etteheidetavate tegude raskus ja iseloom kui ka asjaolu, et ta rikkus muu hulgas töölepingust ning raamatukogu põhikirjast tulenevaid Tartu ülikooli struktuuriüksuse juhi kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul iseloomustab Halliku tõsist kohustuste rikkumist ka see, et olukord riivas paljusid raamatukogu töötajaid ja tõi kaasa ühe töötaja  töölt lahkumise avalduse esitamise. Kohtu hinnangul on Tartu ülikool sellises olukorras põhjendatult asunud seisukohale, et töösuhte jätkamine hagejaga ei ole enam võimalik.

Martin Halliku esindaja Kristi Sild: tänane otsus ei ole õige

Martin Halliku esindaja teatas avalikult, et nad plaanivad ringkonnakohtu otsuse kaevata edasi riigikohtusse.

Õhtuleht avaldab Silla avalduse täismahus.

Esiteks ei nõustu me sellega, et kui intiimsuhe on vahetult alluvate isikute vahel, siis tuleb igal juhul eeldada, et see ei ole konsensuslik. Seda ka siis, kui on hulgaliselt tõendeid, mis näitavad vastastikust sõbralikku suhtlust. Sellise meelevaldse käsitlusega ei saa põhimõtteliselt nõustuda. Hallik ei ole mitte kedagi ahistanud ning tema töösuhe on õigusvastaselt lõpetatud. Nõukogude ajal kirjutati ümber ajalooõpikuid ja seda kutsume nüüdsel ajal tagantjärele ajaloo võltsimiseks. Umbes samasugune nähtus on toimumas kahetsusväärselt ka käimasolevas asjas, kus tagantjärele ja juriidilist jõudu kasutades kirjutatakse ümber suhe Halliku ja tema kolleegi vahel. 

Teiseks muudavad otsuse seisukohad võimatuks ahistamissüüdistustele vastu vaidlemise ja panevad ebarealistliku tõendamiskoormise inimesele, kelle kohta on esitatud ahistamiskaebus. Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et ahistamises süüdi jäämiseks piisab ka ainult kaebuse esitamisest. Inimene jääb süüdi ka siis, kui talle ei näidata süüdistusi ja tal ei lubata tõendeid esitada, aga samas nõutakse, et ta tõendaks seda, mida ei ole toimunud. Ja kui siis inimene tema vastu esitatud süüdistusi eitab, siis peab ta tõendama ka seda, mis põhjustel tema vastu süüdistused esitatud on, kui need tegelikkusele ei vasta. Kui keegi ütleb teile, et olete ahistaja, ja te pole sellega nõus, siis te peaksite ringkonnakohtu järgi enese kaitseks tõendama ka seda, miks üldse keegi tuli mõttele teid ahistamises süüdistada.   

Otsus on elukauge ega arvesta reaalsete inimsuhetega, mis on mitmekülgsed nii suurtes kui väikestes töökollektiivides.