Kommentaar

Presidendi kõnevõistlus

Grete Kaio | Midagi muuta (18)

Grete Kaio, Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasium, 17. veebruar 2020, 18:08
Ma olen 16- aastane.

Kui ma uudiseid loen hakkan ma muretsema

kuidas, millal, miks ja kas üldse

peaksin hakkama enda pensionifondi täitma ja kas ma seda üldse saan.

Iga päev käib minu mõtetes õhtul teleka ette istudes läbi välgatus,

et kas ma kunagi üldse enda lapsi näen.

Või kas ma saan kätte neid unistusi, mida ma hetkel saavutamas olen

kas minu ajal tulebki see, millest me enam taastuda ei suuda, sest see on kõrgem meist

ja miks mitte keegi ei ütle, kuhu peaksin jooksma või mida peaksin tegema?

Ma olen 16 ja ma ei tea maailmaasjadest midagi.

Ma ei ole lõpetanud ülikooli,

kogenud esimest armumist,

näinud, mis tunne on sini-must-valge taas üle aastate kõrgustesse heisata

või kuidas olla kohusetundlik ja makse maksev kodanik.

Aga ometi on minu sõbrad vähesed, kes reedeti raekoja ees käivad,

et kellegi poole enda abitu ja suunatu hääl tõsta.

Justkui linnupoeg ema poole

ja sosistada, veel selle vähese jõuga, mis meil on

„palun tehke midagi“,

sest sosinas on vägi?

Ja kui ma koolis klassijuhatajale põhjendan, miks mind matemaatika tunnis ei olnud,

siis naerab ta vaid mu ajupestud mõistuse üle

ja palub päikese soojust arvutada mõne valemiga,

mida ta isegi ei tea, aga tahab mind lihtsal paika panna.

Sest ehk ka tema kardab, aga tunneb, et ta ei tohiks midagi teha.

Sest see ei ole tema aeg.

Sest see ei ole tema asi.

Ma olen 16 aastane

ja ma ei tea elus väga midagi,

aga ainult sellepärast, et ma olen hirmund ja teadmatusest,

sest mulle ei anta piisavalt infot

ja prügi sorteerimine ei tundu piisav,

käin ma reede õhtuti sõpradega tänavaid puhtaks korjamas.

Aga me ei oska kedagi süüdistada nii süüdistame ennast,

sest lõpuks on see meie koorem ,mida peame kandma enda lõpuni.

Või meie lõpuni.

Ja praegu jääb üle vaid olla tänulik.

Esimeste lumehelveste üle,

Eesti suve ja vihma üle.

Kõige üle, mis võib üks hetk meie käest kaduda.

Põhikooli lõpueksami kirjandi teema oli

“Kui ma midagi muudaksin, siis…”.

Kirjutasin “ma teeksin kõik, mis ma saaksin, et lootus tuleks taas osoonikihti”.

Sain sisu eest null punkti, sest rääkisin ridadest mööda.

Aga tõeline lootus ja tõeline soov ei mahugi kirjandipaberile.

Ja tõesti, ma ei tea piisavalt.

Ja ma ei tee piisavalt.

Ma ei mõista piisavalt.

Ja ehk ei ürita ma piisavalt.

Kuid vähemalt olen ma üks vähestest kes väga, nii nii väga

tahab

midagi

m

u

u

t

a

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee