Kommentaar

Kool ja kliinik poodi

Karin Paulus | Miks kolivad koolid ja raamatukogud kaubanduskeskustesse? (16)

Karin Paulus, arhitektuurikriitik, 16. veebruar 2020, 18:19
Kuigi sotsiaalmeedias käime kõik matkamas – mööda laudteed ukerdamas ja kukeseeni kuulamas – siis on uue aja inimese lemmikajaviide ostlemine. Olgu, linnavurlel aina enam virtuaalne ja hiinamaine, kuid valdavalt siiski reaalne.

Hiiglaslikes kaubanduskeskustes – olgu selleks näiteks Kristiine või Ülemiste – on justkui viimase laulupeoga – tunned end kogu rahvaga koos olevat ja parkimiskohtade defitsiit piirab sissepääsu. Sõna „kaubanduskeskus“ ise ütleb kenasti ära, mis meil toimunud on – keldris oleva mikropoe ja vanalinna butiigi asemel eelistatakse ühe katuse all koos, justkui ajaloolises passaažis kobaras olevaid paiku.

Kõik kokku

Talve hakul toimus Viimsis suur aktsioon, kus käest kätte anti raamatuid, et aidata raamatukogul nõukogudeaegsest „vanast osmikust“ kolida kaubanduskeskusesse. Oh seda õnne! Kohe kõrval on Rimi, samas Viimsi Mega Kirbukas, pakiautomaat!

Tegelikult põhjust vigisemiseks siiski pole – ruumi on käes metsikult, raamatud on kenasti eksponeeritud. Ventilatsiooni ja poodide tekitatud, justkui lehma või hobuse taguotsa ümbritseva putakapilve surina eest saab varjuda klaasist toakestesse või algselt mudilastele mõeldud urgudesse. Sümpaatse lahendusena jätkub lastele mõeldud ala noortekeskusega.

Poodi kolimise näol oli mõneti tegu ebaõigluse likvideerimisega – nimelt pidi raamatukogu pikalt virelema. 1994.aastal sunniti asutus lahkuma seistmekümnendatel spetsiaalselt selleks ehitatud ruumidest vallamaja sauna riietusruumidesse, kust hiljem koliti hooldekodusse.

Iseloomulikult ongi Viimsi keskus sisuliselt kolinud ristmikul olevatesse hiidpoodidesse. Neis ostetakse süüa ja elukondlikku kraami, peetakse laste sünnipäevi, tehakse sporti, mängitakse keeglit, einestatakse perega ja nüüd loetakse ka raamatud.

Kirovi nimelise „miljonärkolhoosi“ rajatud modernistlik Haabneeme keskus – kifti haljastusega avalik ruum ühes talveaiaga polikliiniku ja teiste ülipoppide majadega on praegu Eesti ühe rikkaima valla häbiplekk. Kuumaastik, mille ühes servas toimetavad kinnisvarabojaarid, lammutades ära muinasjutumaaliku lasteaia ja teisalt lastes väärtuslikul lihtsalt laguneda. Ilmselt ongi viimsilased tarbimisühiskonna elustiili pioneerid ja osutavad, et inimesed ei vajagi mitmekesist „inimmõõdulist“ ruumi ja õues liikumist, vaid hindavad kompaktsust ja tõllaga ettesõitmisvõimalust.

Sellist innovaatilist elustiili harrastavad ka tartlased. Lõunakeskust on laiendatud lugematul arv kordi.  2001. aastal alustati 15 000 ruutmeetril. Praegu on kaubanduspargi suurus 90 000 ruutmeetrit. Kui kunagi võluti masse liuväljaga (kus harjutas muuseas ka uisukuningas Jevgeni Pljuštšenko), siis nüüd on linnakus ka kino, kasiino, paintball, seikluspark, aga ka lausa hotell. Kentsakalt pakutakse ka niinimetatud tänavatoitu ja on oma väliturg. Kõige moekam on muidugi, et kohe sinnasamasse on kolinud  Tartu erakooli filiaal, mida nimetakse LõunaTERAks.

Mulle tundub, et see paistabki olema meie lähitulevik. Mõtelge, kui mugav - ühendada poeskäik, meelelahutus lapse koolikaarutamisega! Kooli nägemuski ütleb - toetatakse, et igaüks määratletaks end oma rahva liikme, kodanikuna, kaasvastutajana Euroopa ja maailma tuleviku eest. Tarbimisühiskondlikku väärtuskasvatust tuleb tõesti alustada juba põlvepikkuselt! Valimisjaoskonnad on poodi kolinud juba aastaid tagasi.

Politsei ja lõbumaja

Tallinnas sadama juures on Nauticasse lisaks söögile ja jalatsitele tehtud ilmselt seksi ostvatele soomlastele aga kliinik. Tegelikult pakutakse tänuväärsel viisil ka „Seksuaalsel teel levivate haiguste tuvastamise PLUS paketile“ lisaks relvaloa tevisetõendeid ja vaktsiine ning alkoholisõltuvuse skriiningut. Uudne!

Nii võime ju vaid rõõmustada, et Lõunakeskuse arendaja Astri Grupp on moderniseerinud juba Balti jaam turu ning lähitulevikus sünnib omamoodi kuni 280 korteriga elamuskeskusena Keskturg. „Kõik tuleb super-puper, spetsiaalne parkirovka, külmlaod,“ seletas suvel lõunapoolsest vennasvabariigist pärit brigadir-varustaja müüjapreilidele.

Ma tõesti loodan, et tulevasse klaaspaleesse on kolimas ka minu vanemate lemmikkapsamüüja, kohalik kartul ja kõikvõimalikud toredad kurioossused. Vaksaliturg annab lootust – hipsterite ja hirmkallitele söögikohtade kiuste suudeti alles hoida ka vaesematele inimestele mõeldud XL-trussikute müük ja väljamaalastele rõõmu pakkuv nõukogudeaegne nostalgiakaup. Eestis laiemalt on välilettidega turud pigem kärbunud ning ilmselt näeme edaspidi muhedat kohalikku kraami pigem kord aastas – Kalamaja või Kassisaba päevadel.

Kogu elu ühtekokku kokku kolimine ilmestab linnastumist, tarbimist kui elustiili, aga ka arusaama, et siseruumides on mõnusam, turvalisem ja hügieenilisem. Kuigi objektiivselt võttes saad ilmselt piisknakkuse pigem sisejõusaalist kui pargist, oled kogukondlikum ning ausam väikeettevõtjatelt otse ostes kui kaubanduskeskuses trallitades, siis lähiaastatel on eestlane kaheldamatult pigem tubaselt mugav.

Nii ootavad kaubanduskeskused lähiaastatel rentnikuks lasteaeda ja perearsti, politseid ja päästjat, ministeeriumi ja lõbumaja. Restoranid, apteegid, pangad ja postkontorid on juba kohal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee