Kommentaar

Inga Raitar | Tants riigipekitüki ümber, alternatiividega (12)

Inga Raitar, imagoloog, 12. veebruar 2020, 18:51
Foto: Stanislav Moshkov
2020. aasta algas massiivse meediarünnakuga kõige suunal, mis veidigi kannavad välja sõnakest „alternatiiv“. TMK kooli programm, Sass Henno narkoennetuskoolitused, Põlvamaa Rosma waldorfkool – kõiki neid süüdistatakse teadusliku põhjenduseta alternatiividena riigi raha saamise soovis. Näib, et sügavalt paigast ära olev betoonsüsteem soovib hoida endale iga maksurahasenti isegi siis, kui nende pakutav pole tõhus.

Rosma kooli uudisega samal päeval rääkisid „Terevisioonis“ kaks riigimeedikut vaimse tervise murede plahvatuslikust kasvust noortel, soovitades, et tulge ja oodake kannatlikult meie ravijärjekordades, mille läbinutel me soovitame tegelikku lahendust omamata korrastada oma elurutiine, süüa regulaarselt ja võtta tablette. Süsteem ei paku midagi toimivat, küll aga teatab ametliku meditsiini esindaja, et vaimse tervise teema on meil pikalt olnud alarahastatud. Niisiis pole küsimus mitte alternatiivides, vaid rahas, riikliku toiduahela kaudu jagatavas maksurahas. 

Toimivad alternatiivsed võtted, mis depressiooni ilma ainsagi tabletita inimesel endal endast välja ajada võimaldavad, noortele korda minevad riskieluviise ennetavad meetodid koolides ja isegi noori tervikisiksustena käsitlevad koolid tuleb „altenatiividena“ jõulise ründe saatel noortest eemale tõrjuda.

Võimud kogukonna vastu

Nimetades sajandipikkuse traditsiooniga waldorfkooli alternatiivharidust pakkuvaks, viiakse uudise lugeja kohe mõttele, et ahhaa – mingi kamarajurakool tahab vallalt pappi. Tegelikult on tegu üldharidust pakkuva riiklikult tunnustatud õppekavaga kooliga. Erinevus tuleb välja mitte süsteemi-, vaid inimkeskses õpetamismetoodikas, mis põhineb Rudolf Steineri holistilisel – inimest ja maailma mitmetasandilise tervikuna käsitleval – vaatel. Steineri unikaalse haridusstrateegia eesmärk on kasvatada laiahaardeliste õppekavade kaudu avara maailmanägemisega õpilasi, seejuures edendades emotsionaalset ja sotsiaalset kasvatust.

Kuigi erakool, tegutseb Johannese kool haridusministeeriumi reeglite järgi. Toob muidu ääremaastuvasse Lõuna-Eestisse noori peresid, tööjõulisi maksumaksjaid. Peaks ju olema tervitatav, et meil on selts- ja kogukondi, kes tahavad ja oskavad rikastada ja mitmekesistada meie haridusmaastikku.

„Lisaks on nii Rosma kooli kui lasteaia kulu ühe lapse kohta vallaeelarvele palju väiksem kui kõigi teiste koolide ja lasteaedade oma, mida omavalitsus ise haldab,“ kirjutab kohalikku elu tundev vallaelanik sotsiaalmeedialehel. Ehk siis – tegu on tõsise, võimupositsiooni kuritarvitava haridusliku diskrimineerimisega.

Mulle meenus kohe Võru vallavanem Puusepp, kes viskas Väimela kogukonna eest hiidkanala läbisurujate vastu seisjate ja vallaametnike kohtumist kajastama tulnud meedia ukse taha. Jah, nemad saavad, sellepärast teevadki nii. Ka Väimela kanala juhtum oli samast ooperist – kogukonna huvidest ülerulliv betoonsüsteem „alternatiivsete“ jätkusuutlike lahenduste vastu.

Ahned alternatiivid?

„Erakool tahtis maksumaksja raha,“ kirjutati kommentaariumis. Märkamata, et tegelikult on see „erakool“ põhjuseks, miks noored pered Põlvamaale kolivad. Erinevalt paljudest kohtadest, kus just tulemuslikku haridust andva kooli puudumine noored tööealised maksumaksjad vallast ära viib.

Ahnus ja hirm on kaks kõige kiiremat emotsionaalset käivitit, et inimestes hoiakuid tekitada. Hoiakute abil aga saab juba kujundada avalikku arvamust. Praegu püütakse meedia abil kujundada „alternatiivi“ millegi ohtliku, kuid kindlasti oma kätt rahva rahakotti ajava šarlatanluse sünonüümiks. See protsess kestab juba mõnda aega. Algas see kurikuulsate plakatitega, kus šamaanirõivas naeruväärselt kujutatud mehike trummiga ümber töömehe tantsis ja kus soovitati ikka perearsti poole pöörduda.

Kui EKRE valitsusse jõudis, käis avalikkusest läbi rahandusministeeriumi plaan saata laiali tervise arengu instituut (TAI) ja moodustada sotsiaalministeeriumi juurde vastav osakond. Põhjenduseks toodi, et 200 bürokraati istuvad tagumikke laiaks ja joovad kohvi.

Kas suurejooneliselt tänavaid palistanud alkokampaaniast sai peale suurima tulusaaja – reklaamibüroo – veel keegi kasu? Seda tegelast, kes tänavaplakatit nähes joomise maha jätab, tahaks küll näha. Kuidas saab lennukilt tänavale raha külvates reaalseid inimeste probleeme lahendada? Teaduslik põhjendus sellisele tegevusele ikka on?

Raha loopides suitsiidi vastu?

Teha projektipõhist „ennetust“, mille kasulikkust ja tulemuslikkust keegi ei mõõda, on laristamine olukorras, kus inimesed on terviseteemadega tõesti hädas. Tean reklaamitegijaid, kes räägivad seltskonnavestlustes, kuidas riigi „tibid“ on kõige paremad kliendid, sest neile on oluline teatav summa suurte plakatitega ära kulutada – neil on lihtsalt eelarverida olemas ja kui selle eest plakateid tänavale ei pane, siis ei näe ju keegi, et nad midagi teevad.

Tänaval kulutatud raha kõrval on koolide poolt Sass Henno narkoennetusloengutele või programmile TMK Kooli kulutatavad summad köömes.

Ma ei tea ettevõtjat, kes sellise tulemuslikkusega tegevust rahastaks. Kindlasti ei vaidle keegi vastu, et hädasolijaid on üha rohkem ja neid peab aitama. Siis aga ikka reaalselt toimivate meetmetega, mitte nii, et enamik raha läheb „ennetussüsteemi“ ülalpidamiseks ja avalikuks enesenäitamiseks ning tegelik abi on marginaalne.

Tean eraettevõtet, kes juba kümme aastat aitab paljudel alko- jms sõltlastel vabaneda lõplikult erinevatest sõltuvustest. Selle looja sattus hiljuti meediarünnaku alla, kuna tema loodud maailmas püüti unikaalse meetodiga aidata koolides vähendada laste tähelepanuhäireid.

Samas on tegelikud sõltuvusest vabanemise võimalused olemas. Selle asemel, et aidata toimival inimesteni jõuda, tegeldakse sotsiaalmaksuraha eest büroode nuumamise ja ametnikearmee ülalpidamisega ning meediarünnakutega toimivate „alternatiivide“ vastu.

„Viimses reliikvias“ öeldi, et otsi sõpru oma vaenlase vaenlaste hulgast. Ilmselt otsivad needsamad lennukilt riigiraha toiduahelatesse külvajad liitlasi oma rasvase riigipekitüki nokkimise võimaluse jätkumiseks.

Iga toimivat abiviisi tuleb uurida, ega see liigitu „uhhuu-meditsiini“ valdkonda, mille minister Kiik võimule tulles lubas likvideerida. Uhhuuks saab ju sildistada igat asja, mida pole tänu tema toimimispõhisele tuntusele enam võimalik ignoreerida.

Realsuse paremaks muutmiseks on vaja programme, esinejaid ja haridusjuhte, kellest on kogetav abi. Sõltumata nende asukohast kärisevates toiduahelates.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee