Kommentaar

Ene Pajula | Ettevõtja peabki kasumit teenima, arvab mammi (31)

Ene Pajula, ajakirjanik, 10. veebruar 2020, 18:23
Võiksime ja peaksime olema õnnelikud, sest oleme väheseid väikerahvaid, kes suutis ajaloo keerdkäikudest oma tee välja võidelda. See on pigem ebatavaline, teades, kui paljud kordades suuremad rahvad ei ole oma riigini jõudnud.

Meil on praegu kõik justkui olemas. Me pääsesime välja impeeriumi haardest, meie elatustase on viimase 30 aasta jooksul umbes 30 korda tõusnud. Meil on mõjuvõimsaid sõpru, kes vajadusel meie eest välja astuvad. Kas see kõik ongi olnud liiga ilus? Või inimene lihtsalt ei olegi kunagi rahul? Teisalt, mis siis selleski halba on, sest rahulolematus on edasiviiv jõud. Kui see edasiviiv jõud nüüd meid kangesti tagasi viia ei taha.

Kus on perearst?

Viimase aasta oleme olnud kui kanad takus. Mammi mäletab, kui pahased oldi Taavi Rõivase peale, kui too arvas, et Eesti riik vajab veel vaid peenhäälestust. Et kuhu on jäänud lennukad plaanid? Aga nüüd? Kas tõesti on pensionisamba põhjalaskmine ja apteegireform need säravad ideed, mis viivad Eesti hoopis uuele arengutasemele?

Mammi saab aru, et poliitikud tahavad valijatele meeldida, aga kas seda tõesti ei saaks teha läbimõeldumal moel? Eriti suur segadus valitseb apteegirindel, aga kogu tervishoiuteema on ju, liialdamata öeldes, elu ja surma küsimus.

Viimasel ajal on jälle esile tõusnud perearstide probleem. Enam ei räägi me isegi sellest, et nendega ollakse rahulolematud, vaid et neid varsti enam õieti polegi. Muidugi, pole arsti, pole ka probleemi. Arstita nimistuid on vist juba kümneid, sealhulgas üks Haapsalus. Viimasele on küll leitud asendus – arst, kes elab Vormsi saarel ja suhtleb patsientidega Skype'i teel või telefonitsi. Eks see on ikka parem, kui üldse mitte kedagi, nagu näib olevat juba paljudes piirkondades. Ja mitte kellelgi ei ole ideid, kuidas seda olukorda parandada. Kuni veel maavalitsused alles olid, korraldas perearstivaldkonda maakonnaarst ja siis püsis olukord enam-vähem kontrolli all. Nüüd toimetab seal terviseamet ja nemad kehitavad lihtsalt õlgu – kuulutavad küll välja konkursse, aga selle vastu, et need järjepanu läbi kukuvad, ei saa nad midagi teha.

Perearstide mainet pole aidanud tõsta ka Tõstamaa (kas ei kõlksu hästi kokku) perearsti Madis Veskimägi kohtumised huvilistega, kus ta on keskendunud tõestamisele, et perearstid on ahned ja laisad. Teevad äri, mitte ei ravi patsiente ehk tööd ei viitsi teha, aga dividende võtavad välja küll. Tema ei võta, ostis hoopis bussi, millega vedada nii enda juurde kui ka haiglasse erivajadusega patsiente, kes muidu liikuma ei pääseks. Muidugi on Veskimägi selle eest kiitust väärt, aga teisalt, kas ei viita see sotsiaaltöö puudulikkusele? Õige ju on, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, aga kas sotsiaaltöötajate tegemata töö veeretamine perearstide õlule ikka on lahendus?

Vähe sellest, et Veskimägi on kättesaadav 24/7, mängib ta, nagu kirjutas Postimees, pärast vajalikke protseduure patsientidele lohutuseks flööti. Kusjuures tema nimistus on 3000 isikut. Postimehe artiklit lugedes oli mammi täiesti kindel, et tegu on paadunud poissmehega, kes on abielus vaid oma praksisega, sest kuidas muidu midagi sellist võimalik oleks? Võib-olla tuleks perearstikonkursile lisada tingimus, et kandidaat olgu vallaline ja vähimagi abiellumiskavatsuseta, naised soovitatavalt juba fertiilse ea piiri ületanud. Et arsti pühendumust tööle ei takistaks mingid tüütud pereprobleemid, nagu näiteks väikesed lapsed. Ent pisike detektiivitöö paljastas, et Veskimägil on viis last ka! See võttis mammi tummaks. Kuidas ta ometi jõuab? Igatahes näib, et tal on ka suurepärane abikaasa, kes on kodused mured võtnud lahkesti enda kanda ega pane pahaks, et mees igal ajahetkel pigem patsientide peale mõtleb. 

Arst teeb äri?

Mammi pole kuigi õige inimene otsustama, kas perearstid ei kõlba üldse kuskile või käib see mõne üksiku kohta. Omaenda perearsti kohta ei oska mammi midagi halba öelda. Kui tal on mingi tervisehäda, siis kontrollib arst teda alati põhjalikult, teeb ise ka mitmesuguseid protseduure. Isiklikku röntgeniaparaati tal küll pole, aga kuna maakonnahaigla on samas majas, siis tuleb lihtsalt minna teisele korrusele.

Aga pole kahtlustki, et kuigi teist nii ideaalset perearsti, kui Madis Veskimägi, Eestis ilmselt ei ela, heitis Eesti perearstide seltsi juhatus ta seltsist välja. Otsuse mõistis hukka riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige ja sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder, kes möönis, et võib-olla ongi vale, et perearstid on ühtlasi ettevõtjad.

See on koht, mis on mammi jaoks kummastav. Arstid teevad äri? On see ebaseaduslik? Ei ole. Kui Eestis praegu kehtiv perearstisüsteem loodi, siis ei sattunud arstid sellest kaugeltki vaimustusse. Meelsamini oleksid nad jäänud palgatööle, oma liistude juurde, inimesi lihtsalt ravima, mitte jahmerdama raamatupidamise ja seadustes orienteerumisega. Aga kunagi nii otsustati ja nüüd nii on. Tõenäoliselt polnud tollane otsus ka läbinisti vale, sest muidu oleksid arstid võib-olla hoopis suuremal hulgal Eestist mujale tööle pagenud. Nii ehk naa on rahulolematust sellega, et arstid on ühtlasi ettevõtjad, hästi palju. Ka noorte arstide hulgas, kes, nii palju kui mammi on aru saanud, ei taha minna tööle kuskile ääremaale muu hulgas ka sellepärast, et peavad hakkama n-ö äri ajama.

Ja muide, paljude erialade puhul, nagu näiteks bussi- ja autojuhid, on kehtestatud kindel töö-  ja puhkeaja vahekord, mida kontrollib politsei. Sest kui need ametimehed on liiga väsinud, siis võivad nad teha saatuslikke vigu. Kas see ei käi ka arstide kohta? Kas neilgi ei peaks olema kohustuslik vaba aeg, kus nad saavad kodu ukse kinni panna ja töö peale mõtlemise väljapoole jätta? Olla kõige naha ja karvadega oma abikaasa ja laste või sõprade või iseenda päralt. Päriselt ei õnnestu see ju niikuinii, aga võimalus tuleks neile anda.

Ja mammi ei saa aru, et kui ollakse sellise süsteemi vastu perearstikorralduses, siis miks nüüd tahetakse samamoodi tööle panna ka proviisorid. Mammi on apteekidest juba korra kirjutanud ja tal ei ole proviisoriapteekide vastu vähimatki. Aga ta ei saa aru, kuidas see ravimid odavamaks muudaks. Mõnel maa-apteekril pole ju võimalust ravimeid otse tootjalt müüki võtta. Ja isegi kui oleks, kas nad siis saaksid odavamalt?

Mammi on kuulnud proviisoritelt, miks nad ei taha saada apteegi-ettevõtjaks. Põhjusi on mitmeid. Esiteks peavad nad selle apteegi ilmselt ostma või uuesti algusest peale rajama ja seda vist ei saa teha muud moodi kui pangalaenuga. Aga kui sellel proviisoril ei ole järglast, kes apteegi üle võtaks, ega näe ta väiksemas kohas ka erilist võimalust seda kunagi kasudega maha müüa, siis mis mõte on investeerida.

Mõned poliitikud näivad uskuvat, et proviisorid on loomuldasa inglid, valmis töötama üksnes missioonist, müüma rangelt ainult ravimeid ega ole vähimatki huvitatud käibest ega oma isiklikust sissetulekust. No kuulge! Miks ei peaks eeldama, et proviisoridki on inimesed, kes tahaksid kasumit teenida? Kas poleks see iga ettevõtja täiesti seaduslik soov?

Nüüd saime veel pommuudise, et Margus Linnamäe kingib kõik oma apteegid proviisoritele. Ja siis? Mammi küll ei ole nii naiivne, et usuks, nagu muudaks see lüke proviisorid sõltumatuks isegi siis, kui Linnamäe riigilt valuraha välja võitleb. Tahaks lihtsalt, et see jama kord lõpeks ja vajalikud rohud ikka kätte saaks.

Nii et tõesti – kas valitsus ei peaks võtma aja maha ja mõtlema korralikult läbi kõik need tervishoiuga seotud probleemid. Uuele arengutasemele see Eestit veel ei tõsta, aga vähemalt jääks lootus, et kriitilises olukorras on nii arst kui ka apteek lähedalt võtta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee