Kommentaar

Taavi Libe | Pensionireform – tüütu teemapüstituse musternäide (27)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 9. veebruar 2020, 19:27
Foto: Erki Pärnaku
Nõuab tõsist vaeva, et leida ebaseksikamat teemat kui pension. Austatud eakad, ärge saage minust nüüd valesti aru! Inimeste jaoks, kes on kogu elu tublisti tööd rüganud ning soovivad nüüd väärikates tingimustes elusügist nautida, on pension elementaarne asi. Sama elementaarne, kui võiks tublile palgatöölisele olla see, et igal kuul laekub tema vaeva eest pangaarvele summa, mille eest saab sooja kodu ja vorsti leivale. See viimane ei kehti paraku kõigi jaoks. Meelepärane töö tuleb liigagi tihti kinni maksta sellega, et rügad äraelamiseks veel mõnel teisel ametikohal.

Seda enam on igapäevase olelusvõitluse lainetes viskleva tööinimese seisukohast pension midagi kauget ja määramatut. Liigne mõtlemine sellele on aga lausa ohtlik. Kellelegi poleks pikemas perspektiivis kasulik, kui vihaste kliimaaktivistide põlvkonna eesotsas Greta Thunbergiga karjed planeedipäästmise teemadel lõpuks maailma liidritele kohale jõuavad ja sellest tulenevalt toimuvad globaalses majanduspildis olulised muutused, mis võivad nende vanemate pensionifondide kokkulangemiseni viia.

Koalitsioonipoliitikud jäävad 24. veebruaril koju?

Või heidame pilgu ajalukku. Vaevalt mõtles Eesti taasiseseisvumise nimel tööd rüganud seltskond sellele, et noore riigi majandus satub kiiresti sellisesse seisu, mille puhul peab õnnetu Marju Lauristin Toompeal vihaste pensionäride verbaalseid lõuahaake taluma. Ja kui isegi mõtlesid, siis sel hetkel ei olnud pensionide jätkusuutlikkusel mingit tähtsust.

Olen varemgi kirjutanud, et ma ei tunne oma põlvkonnakaaslastest kedagi, kes tõsimeeli usuks, et ühel heal päeval saabub aeg, millal võib koivad leige ahju vastu toetada ning pensionipõlve pidada. Ja parem ongi, kui selline usk puudub. Kehale ja vaimule mõjuks märksa jätkusuutlikumalt mõtteviis, et kuidagi tuleb end elupäevade lõpuni töökorras hoida. Ehk tekitaks see lisamotivatsiooni end tihemini diivanilt rekreatiivsetele tegevustele suunata või vähem suhkrut mugida ja alkoholi kulistada.

Seda kõike arvesse võttes on mulle suur üllatus, et praeguse valitsuse kõige põletavamaks teemaks on kerkinud pensionireform. Lausa nii põletavaks, et vastavasisuline hääletus seotakse valitsuse püsimajäämisega. Pärast seda, kui president Kersti Kaljulaid seaduse tagasi lükkas, ootan huviga, mis saab kahe nädala pärast toimuval riigipea vastuvõtul. Kuna kategoorilisus, suurejoonelised žestid ja vali pröökamine on praegu poliitikutele kohustuslikud aksessuaarid, võib eeldada, et nii mõnigi valitsuserakonna liige näitab suhtumist presidendi otsusesse nii, et otsustab riigi tähtsaimat pidupäeva pidada kodus kiluleibu mugides või päikese all perega peesitades.

Kellele on mõeldud lukud ja riivid?

Kui lugeda pensionireformi pooldajate ja -vastaste analüüse, siis on pehmelt öeldes keeruline ühe või teise juttu mitte uskuma jääda. Seda kummalisemana tundub osapoolte ähvardus, et nende tõekspidamistele vastupidine lõpptulemus toob Eesti pensionisüsteemile tervikuna kaasa hirmsa katastroofi. Kui poliitilised pröökajad välja arvata, on teise samba senisel kujul kaotamise eestvõitlejaks kujunenud majandusguru Indrek Neivelt. Viimase analüüse lugedes taban end sageli mõttelt, et kes olen mina, et tema majanduslikku argumentatsiooni mitte uskuda. Teisest küljest tekib küsimus, et kas nii suure rahandusliku vastutusvõimega inimene nagu Neivelt üldse tajub nende majanduslikku suutlikkust, kes võtavad uue auto või koduelektroonika ostmiseks mitmekohalise intressimääraga tarbimislaene? Ehk ongi meie seas palju selliseid inimesi, kelle eest tuleks natuke nende raha lukku panna, et nad ei näeks vanaduspõlves näguripäevi.

Ennast ma selliseks ei pea, aga kindlasti pole ma investeerimisguru. Kui pensionisaaga juba ustest ja akendest nii valjult sisse kõlas, et kõrvade trummikiled ähvardasid lõhkeda, vaatasin enda kontoseisu ka järele. Pole see asi nii hull midagi. Aastate jooksul on sissemakstud summa tootlikkuse toel peaaegu kolmandiku jagu suuremaks tiksunud ning kuigi kogu samba eest saaks soetada vaid ühe uhiuue keskklassi auto, on ikkagi hea meel, et mulle on märkamatult vanaduspõlveks teatud tagavara tekkinud.

Oponendid võivad nüüd hüüda, et isegi pensionireformi jõustudes võib samba rahulikult tiksuma jätta ning nautida teadmist, et elad riigis, kus sinu raha ei hoita seitsme luku ja riivi taga. Nojah, ilmselt suurem osa sambaomanikest nii teebki. Eeldan, et kiiret rahasüsti vajavad pigem siiski eespool kirjeldatud tarbimismaniakid, kelle jaoks ongi lukud ja riivid mõeldud. Olgu kuidas on, aga ikkagi tekib küsimus: kas see ongi kõige olulisem küsimus, millega meie riigis tegelda?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee