Seisukoht

Kas kutsekooli minek on tõepoolest perekonnale häbiasi?

Seisukoht | Emad-isad – võtke ennast kokku! (21)

Ia Mihkels, toimetaja, 7. veebruar 2020, 19:47
Foto: MARIANNE LOORENTS
Sattusin hiljuti nelja tänavukevadise gümnaasiumilõpetajaga rääkima nende tulevikuplaanidest. Kolm neist olid eriala- ja koolivalikus juba täiesti kindlad, üks neiu aga tunnistas, et ei suuda kuidagi otsusele jõuda: kindel plaan on minna kõrgkooli, aga huvi pakuvad nii paljud valdkonnad, et võimatu on ühte eriala teistele eelistada. Huupi ta valikut teha ei taha, nii on tekkinud varuplaan: minna aastaks ametikooli ja õppida selgeks mõni praktiline oskus, mis elus alati ära kulub. Paraku ei taha ema-isa sellest kuuldagi.

„Nad loodavad, et teen halba nalja, kui ütlen, et võiksin õppida restauraator-viimistlejaks, plaatijaks või maalriks,” kurtis tüdruk. „Minu meelest oleks see huvitav ja nii saaksin ma aega ka tulevikuplaanid rahulikult selgeks mõelda. Vanemate meelest aga teeksin ma neile häbi – kogu kooliaja olen õppinud neljadele-viitele ja nüüd lähen järsku kutsekooli! Ema täpselt nii ütlebki: temal oleks häbi, ta ei julgeks sellest kellelegi rääkida.”

Päris kurb oli seda juttu kuulata. Miks ei võiks koolilõpetaja aastaks aja maha võtta, et oma plaanides selgusele jõuda, selle asemel, et umbropsu kõrgkooli? Miks ei võiks ta selle aastaga midagi kasulikku selgeks õppida? Miks peetakse ametikooli ikka veel häbenemist väärt valikuks? Miks ei võiks noor inimene ise otsustada, kuhu edasi?

Emad-isad, tõepoolest – võtke ennast kokku!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee