Seisukoht

Seisukoht | Vanaema hauale minnes maksa (2)

Arvo Uustalu, ajakirjanik, 6. veebruar 2020, 16:53
Sada aastat tagasi sõlmiti Tartu rahu leping, millega Venemaa kinnitas muu hulgas, et Petserimaa kuulub Eestile. Kunagises Petseri maakonnas elasid nii minu ema- kui ka isapoolsed vanavanemad. 1944. aastal võttis punaokupant suurema osa Petseri maakonnast endale. Sealt eestlaste väljasöömiseks kasutati erinevaid taktikaid, kolm neist olid nälg, lootusetus ja kontimurdev töö. Lääne-Petserimaa ühendati aga Võrumaaga, et isegi Petserimaa nimi rahva mälust kaoks.

Elu teisele poole praegust kontrolljoont jäänud Petserimaal võis kohati võrrelda Gulagi koonduslaagriga. Minu ema sunniti 14aastase tüdrukuna koolis käimise asemel kolhoosi. Tervist tapva orjatöö eest sai tasuks peotäie vilja. Kui aga jõudis kätte passi saamise aeg, siis ei antud seda mõistagi punaoreooliga ümbritsetud orjale. Saadi aru, et muidu põgeneb viimanegi töötegija Eesti NSVsse, sest seal oli elu võrreldes Nõukogude Liiduga nagu rosin.

Lõpuks pääses ka ema orjanduslikust ühiskonnast vähem orjanduslikku. Aga hauad jäid. Tema vanemate omad jäid Pankjavitsa kalmistule. Okupatsiooni ajal käisin seal vanavanematele austust avaldamas vähemalt korra aastas, nüüd aga enam mitte. Ma ei nõustu agressorriigile maksma viisaraha selle eest, et külastada oma esivanemate haudu ja neilt ära võetud talukohta.

Minu ema ID-kaardile on sünnikohana märgitud Eesti, sest ta sündis 1934. aastal, minu sünnikohaks on märgitud Venemaa. Kuigi tulime mõlemad ilmale sellel samal Petserimaal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee