Kommentaar

Mart Soidro | Teenetemärkidest muutuvas ajas (4)

Mart Soidro, literaat, 6. veebruar 2020, 17:32
Foto: TH
Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva eel annetas president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgi 114 inimesele, kelle pühendumus on muutnud Eesti elu paremaks. Hea valik, midagi pole öelda.

Alates 1995. aastast on välja antud 7358 teenetemärki. Selle numbri sees on riigivisiitidel antud aumärgid, aga ka Eestist lahkuvad suursaadikud. Nii et koduvabariigis võiks teenetemärkide kavalere olla 5000 ringis. Selle aja jooksul on tublimad saanud kaks, kõige väärikamad kolm teenetemärki.

Teenetemärkide taastamisel sai Lennart Meri ex officio Maarjamaa Risti ketiklassi teenetemärgi. 2006. aastal annetatas Arnold Rüütel talle Riigivapi I klassi teenetemärgi ja 2008. aastal anti presidendile postuumselt Riigivapi ketiklassi teenetemärk.

Tarja Halonen sai välisministrina Valgetähe I klassi teenetemärgi 1995. aastal. Maarjamaa Risti ketiklassi (2000) ja Valgetähe ketiklassi (2007) aga presidendina seoses riigivisiitidega.

Teeneka riigiametniku ja diplomaadi Jaakko Kalela nimi ütleb lugejatele ehk vähem, aga autasude arvult mahub ka tema presidentidega samale pulgale: presidendi kantselei direktorina autasustati teda Valgetähe I (1995) ja Maarjamaa Risti II klassi (2001) teenetemärgiga. Kui ta oli Soome suursaadik Eestis, tunnustati teda Maarjamaa I klassi (2010) teenetemärgiga.

Tihti riigivisiitidel osalev Toomas Luman sai president Merilt 1998. aastal Valgetähe V klassi ja 2001. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi. Arnold Rüütel autasustas aga ettevõtjat 2006. aastal Valgetähe I klassi teenetemärgiga. Võrdluseks: armastatud näitleja Ita Ever on jätkuvalt Valgetähe III klassi kavaler. Juba aastast 2001.

Esimene teenetemärk Ernst Jaaksonile

Mäletan Lennart Meri esimest tööpäeva Kadriorus. Kole ja kõle tuul ulgus kantselei akna taga, kui Lennart käised üles kääris ja teatas, et nüüd tuleb meil tööle hakata. Kust alustada? Eks ikka lihtsamatest asjadest. Seda enam, et erilist huvi tundis vastne riigipea kantselei struktuuri ja teenetemärkide vastu.

Ühtäkki vaatas Lennart mulle otsa ja käskis kirja panna, et esimese teenetemärgi saab Ernst Jaakson ja teise Arnold Rüütel. Nojaa, teenetemärkide statuudi lihvimise ja aurahade vermimisega läks mõni aasta aega, aga tõsi on see, et esimesena saigi aumärgi just Ernst Jaakson – Riigivapi I klassi 1996. aastal. Miks Meri Rüütlile aumärki ei andnud, ei tihanud ma hiljem küsida. Äkki sellepärast, et tegevpoliitikutele aumärke ei anta? Vastupidiselt ennustustele ei mallanud ju Rüütel pensionipõlve pidama hakata, vaid suundus suurel kiirusel alguses munitsipaal- ja hiljem suurde poliitikasse. Pilk protokolli: 1993. aastal sai Rüütel kohalikel valimistel 6257 lasnamäelase ja 1995. aasta riigikogu valimistel koguni 17 189 lõunaeestlase toetuse.

Aga tuleme teenetemärkide juurde tagasi. 1996. aastal andis Lennart Meri kõigest 34 aumärki, aga oma ametiaja viimasel aastal koguni 795. Arnold Rüütel alustas 400 aumärgiga ja lõpetas 834ga. Toomas Hendrik Ilves andis 2009. ja 2010. aastal teenetemärgi 97 inimesele, aga tunnustas 2007. aastal 342 kodanikku. Kersti Kaljulaidi „saldo” on olnud 112 kuni 166.

Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kõrvalseisjana tundub, et kõige kangem aumärk on Riigivapi I klassi teenetemärk. Selle on saanud läbi ajaloo vaid 11 inimest. Miks see esimesena anti 1938. aastal Poola välisministrile Jozef Beckile, on veidi arusaamatu, aga alates 1939. aastast on selle pälvinud vaid – kuidas pateetiliselt öeldagi?- vaid Eestimaa suured pojad: Kaarel Eenpalu (1939), Ernst Jaakson (1996), Jaan Kross (1996), Kalju Lepik (1996), Lennart Meri (2006), Arvo Pärt (2006), Tunne Kelam (2006), Edgar Savisaar (2006), Veljo Tormis (2010) ja Siim Kallas (2015).

Poolsada Riigivapi II klassi kavaleri

Täpselt niipalju neid hetkeseisuga on. Algselt tunnustas Lennart Meri selle teenetemärgiga vabadusvõitlejaid (Lagle Parek, Enn Tarto, Mart Niklus) ja Eesti järjepidevuse kaitsjaid (Harald Tammur, Enn Sarv, Nils Sachris), hiljem lisandusid endised peaministrid ja riigikogu esimehed. Arnold Rüütel lisas teenekate nimekirja ka oma kunagised parteikaaslased, üleminekuaja maavanemad, kes kuni 1989. aasta jõuludeni olid olnud rajooni täitevkomitee esimehed. Nad olid Eesti Vabariigi taastajad ja edendajad, põhjendas Arnold Rüütel toona tehtud valikut oma seletuskirjas. Aga olgem suuremeelsed, mitte väiklased! Niipalju ehk, et kraadi võrra lahjema Riigivapi teenetemärgi kavalerid on Neeme Järvi ja Jüri Adams. Tõsi, meie põhiseaduse peamisel autoril on ette näidata ka Valgetähe II klassi teenetemärk.

Aga mitmekülgseid inimesi on teenetemärkide saajate hulgas teisigi. Ja seda juba ammustest aegadest alates. Näiteks Jaan Tõnisson sai 1930. aastal Kotkaristi I klassi ja 1938. aastal Valgetähe I klassi teenetemärgi. Andres Tarandit tunnustas Lennart Meri Riigivapi II klassi teenetemärgiga, Arnold Rüütel lisas selle kõrvale Valgetähe I klassi aumärgi. Kunagine Rootsi peaminister Carl Bildt on saanud nii Maarjamaa Risti kui ka Valgetähe I klassi teenetemärgi. Asja eest ja teenitult.

Lõpetuseks mõni sõna ka meie spordisangaritest. Mõtlesin tükk aega, miks Erki Nool on saanud Punase Risti I, aga Andrus Veerpalu ja Kristina Šmigun-Vähi Valgetähe I klassi teenetemärgi? Kõik on ju olümpiavõitjad. Kui Gerd Kanter poleks samuti saanud Valgetähe kõrgeimat auraha, arvanuksin, et talialade esindajad saavad Valgetähe ja kergejõustiklased rajakatet arvestades Punase Risti. Tegelikult oli põhjus proosalisem – selle sajandi alguses otsustati, et hoolimata sellest, et sportlased on tublid vereandjad, tunnustatakse neid siiski Valgetähe teenetemärgiga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee