Kommentaar

Reis lõppes venelaste polaarjaamas „Bellingshausen“, kus Eesti presidenti ootas Venemaa loodusvarade minister Kobõlkin koos kingitusega Putinilt. 

Toomas Alatalu | „Tartu rahuta“ Tartusse tulemisest (7)

Toomas Alatalu, vaatleja, 5. veebruar 2020, 17:29
Välispoliitika on põnev valdkond, mille mõistmine ja millega tegelemine nõuab põhjalikke teadmisi. Pole juhus, et sellele tööle oodatakse eliitkoolide lõpetanuid. Infoajastul võib mõnel pool juhtuda ka nii, et esinejaid ühe või teise rahvusvahelise kriisi selgitamiseks otsitakse sotsiaalmeedia abil ja need ka leitakse, sest ikka on keegi kusagil käinud või midagi lugenud. Rääkijaid on palju ja juttu tohutult ning igal neljandal oma versioon sellest, miks näiteks Eesti president Moskvas käis või miks peaks või ei peaks Putin Tartu tulema.

Muidugi on kõigil õigus oma arvamusele, ent nende paljusus lihtsais asjus kõneleb sellestki, et poliitika lahtirääkimine pole olnud tasemel. Ebamugavas geopoliitilises asendis oleva riigi kodanikule peaks olema tagatud turvalisuse tunne ja selle igapäevaseks seljatoeks olgu riigi välispoliitika – kindel, avalik ja üheselt mõistetav.

Pealegi teeme me oma välispoliitikat nüüd kõrgeimal võimalikul tasemel, kuuludes 15 väljavalitu hulka aastal, mil täitub 75 aastat Ühinenud Rahvaste organisatsiooni loomisest. Antud koha kättevõitmiseks tuli sukelduda suurde poliitikasse. Tasub mäletada, et aastatel 2014-2015 esindas Ida-Euroopa gruppi Julgeolekunõukogus Leedu, kes valiti sinna 187 riigi toetusega (194st). Ta oli seejuures ainuke kandidaat regioonist, Eestil oli aga mullu konkurendiks meist suurem ja mõjukam Rumeenia. Tavaliselt on regioon pakkunud ühte kandidaati, ent neid on varemgi olnud kaks. Igal juhul väljus Eesti sellest konkurentsist võitjana (1. voorus 111 ja teises 132 häält). Kes kuidas hääletas pole teada, ent just see konkurents selgitab paljus Eesti presidendi väisangut Kremli 18. aprillil 2019 – tuli näost näkku vaadates rääkida kõigiga, kelle hoiak otsustas valiku kahe vahel.

Kohtumise formaalseks ajendiks oli remonditud Eesti Moskva saatkonna taasavamine. Tegelikult teistkordne võte, sest ka eelmine president Ilves käis viimati Venemaal 20. veebruaril 2011 Jaani kiriku taasavamisel Peterburis. Teda saatsid ministrid Paet ja Jänes, ent ükski Venemaa võimukandja ei andnud näole. Küll aga oli Putini mõjukas lähikondlane Jakunin kohal samal päeval Tallinnas toimunud Lasnamäe õigeusukiriku risti õnnistamisel. Sestap oli sõnum seegi, kui Kersti Kaljulaidi võttis Kremlis vastu Putin kolme ministri saatel, kaasa arvatud välisministri.

Antarktikas ootas ees Venemaa minister

Riikidevaheliste üldküsimuste arutamise kõrval kõlas seal veel üks teema, mis presidente ühendas – eesseisev Antarktika avastamise 200. aastapäev Saaremaal sündinud admiral Bellingshauseni poolt, mida nii Venemaa kui Eesti valmistusid tähistama. Putin on aga teada-tuntud rändur, kes viis aastat varem oli lubanud Antarktikas ära käia! Mõistagi pole kõik räägitu meedias levitamiseks, ent torkas ju silma, et „Bellingshauseni“ meeskond läks laevale pärast Venemaa Geograafia Seltsi – mille üheks asutajaks oli admiral ise ja mille tänast hooldekogu juhib president Putin – külastamist ja et külmal mandril lõppes reis venelaste polaarjaamas „Bellingshausen“, kus Eesti presidenti ootas Venemaa loodusvarade minister Kobõlkin koos kingitusega Putinilt. Saatjaks Venemaa meedias ilmunud sõnum, et reisi toetas VGS tulenevalt presidentide vahelisest kokkuleppest (augustis aga jättis Eesti valitsus reisijad varemlubatud rahast ilma). Lõpptulemusega saab vaid rahul olla, ent avalikkus võinuks paljutki öeldust teada kohe, mitte n-ö tagantjärgi, mis jätab alati võimalused pahatahtlikuks propagandaks.

Soome-ugri rahvaste maailmakongressid toimuvad kordamööda neljas riigis ja on loomulik, et neid austavad oma osavõtuga ka riigipead. Kuna pealegi on tegu naabrite/lähinaabrite kultuurilis-teadusliku üritusega, siis oleks kentsakas panna see sõltuvusse suurest poliitikast. Ehk siis kutse Putinile tulla Tartu oli igati omal kohal, samas kui Eesti presidendi võimalik minek 9. mail Moskvasse on päevapoliitiline valik. Seda vahet tuleb hoida ja rõhutada. Kasvõi meenutamisega, et enamik demokraatlike riikide juhte jätsid 9. mail 2015 Moskvasse minemata, mille põhjused – Krimmi okupeerimine ja annekteerimine, agressioon Ida-Ukrainas – toimivad ju tänagi.

Üksijäänut on lihtne rünnata

Nüüd pandi senistele peamurdmistele krooniks Venemaa välisministeeriumi pressiisiku 30. jaanuari kompleksavaldus, mis kuulutas Tartu rahu, – mille 100. sõlmimispäeva me just valmistusime tähistama kui meie omariikluse rahvusvahelise tunnustamise algust, – mittekehtivaks, sest „sattusime koos teise allakirjutanuga Nõukogude Liidu koosseisu“. Ehkki meiega sündis põhimõtteliselt sama, mis äsja Ukraina erinevates osades – suure naabri väed sisse, siis neile tuginev uus valitsus, valimised ja tehtud! 1991. aasta Eesti Vabariigi sünniajaks kuulutamine oli juba liig mis liig. Protestid tulid, ent nende tagasihoidlikkus sarnaneb väga meie senise tagasihoitusega oma ajaloolise tõe senisel kaitsmisel. 

Tasub mäletada, et Venemaa on algusest peale püüdnud kõrvaldada käibelt sõnapaari „Tartu rahu“ – ei pane piirilepingu teksti jmt. See oli neile nagu probleem nr 1, sest kohe, kui Eesti nõusse jäi ja järele andis, esitati 13 nõudmist meie sisepoliitikale ja läks lahti nende lõputu esitamine. Ehk siis – meil tulnuks seda ette näha ja arvestada iga järgmise sammu juures. Täna, tulenevalt USA asevälisminister Sumner Welles’i doktriini – annekteerimise puhul pole vahet, kas see toimus jõuga või jõuga ähvardamisega – lähenevast 80. aastapäevast (23. juuli 2020) tuleks ikkagi veelkord anda selge hinnang meie toonase presidendi allkirjade sünnile tegemaks lõppu jutule „sõbralikust kokkusattumisest“. Kui me ise koos saatusekaaslastega enda tõe eest ei seisa, on raske loota, et sellega tulevad kaasa meie liitlased. Üksijäänut on alati lihtne rünnata. Sestap oli kosutav näha Tartu rahu 100. aastapäeval kohal ka Soome, Läti, Poola esindajaid, sest ka need riigid sõlmisid samal aastal rahulepingud Venemaaga ja on kaetud Wellesi doktriiniga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee