Kommentaar

Igor Gräzin | Kadrioru antarktiline viga (80)

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, endine riigikogu Iisraeli sõprusrühma esimees , 3. veebruar 2020, 17:10
Mitte selles pole häda, et Kersti Kaljulaid läks Antarktikasse: ena mul asja – Juhan Smuul käis kah ja sai sellest kirjutatud raamatu „Jäine raamat“ eest Lenini kirjanduspreemia. Ärgem ilkugem: kunstialased Lenini preemiad saadi tõelise kunsti eest. Seda enam „ena mul asja“, kuna meie põhiseaduses ongi ette nähtud inimene, kes reisib ekskursioonidega enam-vähem sinna, kuhu tahab: Antarktikaga lõpetades ja Jõhvis ning Räpinas mitu päeva elades.

Sõitmine lõunasse oli omast kohast huvitav aga selle poolest, et nii tähistati Vene impeeriumi üht geograafilist suursaavutust, mida võib käsitleda kui EV presidendi sõbralikku žesti tänapäeva Venemaa suhtes, mis järgnes Putini küllakutsumisele. Selliseid liigutusi nimetatakse „pehmeks diplomaatiaks“ ja – noh, miks ka mitte: mingit reaalset välispoliitilist tähendust neil pole, aga head tahet väljendavad need küll.

Päris ajaloo seisukohast jäi siinkohal sisse üks lünk: Bellingshauseni ainus otsene seos eestlastega oli see, et tema kaugete esivanemate (veel ammu enne Napoleoni) Pilguse mõis jäi hiljem maha leepratõbilaks, mis on  Eestimaa meditsiiniajaloo tähelepanuväärne mälestis. Muide, olgu öeldud, et Pilguse psühhoneuroloogiaarstina töötas noorena hilisem 1990. aastate poliitik dr Antti Liiv, kel loodetavasti on alles paljud haigus- ja ravilood. Liiv tegeles pimedatel õhtutel palju ka Pilguse ja Bellingshausenite kodulugudega. Ja Lahetagusega, mis oli Bellingshausenite mõis palju hiljem.

Presidentaalset reisi ei põhjenda aga mitte midagi Venemaa, Pilguse ja Saaremaaga seotut. Ent veel kord: president on president ja sõitku kuhu tahes. Minu mure on mujal ja enda nimel rääkides täidan ma oma kohust kui veel hiljutine EV riigikogu Iisraeli parlamendirühma esimees (seda enam kui kümme aastat). Nimelt: president sõitis Antarktikasse valel ajal. Kusjuures vea tegi ta ise (ajaloo- ja Euroopa-alase teadmatuse tõttu) või neli miljonit eurot saav Kadrioru ametnikeaparaat.

Meie puudumist märgati

23. jaanuaril tähistas kogu Euroopa ja USA poliitiline eliit (49 riiki, nende seas terve Euroopa Liit, USA asepresident Mike Pence, Vladimir Putin, Emmanuel Macron, prints Charles, kõrgesindus Austraaliast, Kanadast jne) 75 aasta  möödumist Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest. Enamik riike oli esindatud päris tipp- või sellele lähedasel tasemel. Putin oli sel mälestusüritusel Euroopa poolel, Eestit ei olnud. EV president sõitis sel ajal Antarktikat vaatama ja kuigi meil pole põhjust oma tähtsust maailmas üle hinnata, on fakt see, et – kuigi sageli alles ajalehtede tagumistel külgedel – Eesti puudumist üleeuroopalise tähtsusega sündmuselt pandi ometi tähele. Need tähelepanekud polnud soodsad seda enam, et jäälahmakate vaatlemine (ega Bellingshausengi rohkemat teinud, kui vaatas Antarktist eemalt, küll aga tegi teine Eestimaa mees – Hagudi mõisahärra Krusenstern tiiru ümber maailma) sai teataval määral lausa demonstratiivse tähenduse. 

Seda enam, et Eesti suhestumine holokausti ei ole olematu: Kalevi-Liiva, Klooga, ja Wannsee konverents, kus Eesti kuulutati Heydrichi poolt „juudivabaks“, on sündmused, mille eest Antarktikasse põgenemine on alatu. ÜRO julgeolekunõukogu liige ei tohi käituda Euroopat eitava argpüksina. Tähiseks oleva koonduslaagri tähenduse mõistmine on meie euroopluse või selle puudumise tõend. Muide: Eesti ja Klooga kohta käiv ekspositsioon Iisraeli Yad Vashemi muuseumis pole Eesti suhtes päriselt õiglane ja minu teada pole president selle korrigeerimiseks ja mõistmiseks midagi teinud.

Euroopluse lakmuspaber

Holokaust on Euroopa sündmuste sündmus. Kuue miljoni juudi hukkamisele koonduslaagrites pole ajaloos midagi analoogset. Miljonite kaupa tapeti teisigi rahvaid: mustlasi, slaavlasi, küüditati surema sadu tuhandeid: armeenlasi türklaste poolt, Baltimaade inimesi mitme lainena, krimmitatarlasi, volgasakslasi… aga mujalgi: näiteks jaapanlaste küüditamised Ameerikas, korealaste massitapmised jaapanlaste poolt Koreas. Aga on ainult üks suur, massiline ja võrreldamatu genotsiidi juhtum – juutide tapmine fašistide poolt. Kui palju poleks ka neist koledustest aega möödunud, tekitab nende teadlik meenutus õudusvõpatuse. Holokaustist ei saa rääkida ajaloolasliku rahulikkusega isegi täna. (Ma olen peaaegu kindel, et seda lugu lugedes on mitmedki valmis minuga vaidlema – sest see teema on nii tähtis.)

Holokaust ei ole sündmus ajaloos. Lisaks faktidele selles ajaloos on ta üks osa Euroopa loost, jutustusest, narratiivist. Euroopa tsivilisatsioon paraku ei saa enam eksisteerida ilma, et me meenutame ja räägime juutide massitapmisest eelmise sajandi keskpaigas. Rahvas ja rahvuskultuur, milles puudub holokausti teema, ei kuulu Euroopasse. Holokaust on inimese lakmuspaber selles suhtes, kuivõrd ollakse eurooplane. EV proua president Auschwitzi vabastamise aastapäeva tähistamisele ei läinud. Vaid sõitis tähistama Vene maadeavastaja uhket sõitu lõunamaale. Selles loos on veel üks nüanss, mida Kaljulaid ei märganud. Nimelt: eurooplus ei ole lihtsate kõnede ettelugemine ja hõiskamine ÜROs. Vastupidi: eurooplus on südame ja hingega kuulumine Euroopa inimeste ja mineviku hulka, tundmine ja läbielamine, ikka ja jälle.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee