Kommentaar

Mart Soidro | Juntimisest vabaduse künkal (11)

Mart Soidro, literaat, 30. jaanuar 2020, 18:49
Foto: TH
Nagu arvata võiski, võttis riigikogu vastu kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse. 56 saadikut olid poolt ja 45 vastu.

See on üks väheseid kordi riigikogu kuulsusrikkas ajaloos, kus kõik rahvaasemikud olid kohal ja vajutasid rohelist või punast nuppu. Ja 56 poolthääletajat tegid ajalugu ning väärivad oma nimede raiumist marmortahvlile. Nagu need 69 ülemnõukogu saadikut, kes tõid meile 20. augustil 1991 iseseisvuse ja vabaduse olla ise oma elu peremees.

Olgu, katsun olla vähem irooniline. Aga kui sügavamalt järele mõelda, siis mille poolest erineb Isamaa praegune aktsioon Vabadussõja ausamba püstitamisest 2009. aastal? Üheteistkümne aastaga on juba peale kasvanud poole põlvkonna jagu noori, kes seda künkal põrnitsevat sammast nähes Juhan Liivi kombel ahastavad: „Oleks mina näinud, kui sind tehti, oleks mina hüüdnud: ärge tehke!” 

Kas sama moodi läheb kolmapäeval avatud sambaga, on vara veel öelda. Aga eeldused on olemas. Seetõttu võiks selle risti kõrvale püstitada tahvli 56 rahvasaadiku nimega, kes meile majandusliku vabaduse tõid. Lööks kaks kärbest ühe hoobiga: vähendaks vabadust ja investeerimist nautivate isamaalaste jalavaeva, kes saaksid tulevikus viia mõlema samba jalamile lilli. Samas on inimestel, kellel samba avamisega läks haprasti, seal võimalus kerjata (Urmas Reinsalu ja Raivo Aeg loodetavasti jälgivad, et nende hulgas ei oleks tööloata välismaalasi).

Tegelikult olen ma vale inimene rääkima avatud samba teemal, sest mul on sinna kogunenud väga vähe raha. Las see pisku olla seal edasi, vanuigi saan selle eest endale osta kalossid, hulga tinasõdureid ja lugeda Hans Christian Anderseni muinasjutte.

Rääkigem suud puhtaks!

Nii tavatses öelda ülemnõukogu ja riigikogu spiiker Ülo Nugis. Kriitilistes olukordades, mitte ainult siis, kui istungitesaali toodi nugise topis. See vähetähtis seik meenus mulle kolmapäeval, kui opositsioon asetas oma laudadele loosungi: „Lõpetage Eesti lõhkumine!” 

Mõistan, et lootus sureb viimasena ja uppuja haarab kinni ka viimasest õlekõrrest, aga kogu seda debatti jälgides on sunnitud viskama ka mõne kivi opositsiooni kapsaaeda. Valimised on muidugi kaugel, aga sellegi poolest peaksid oravad ja sotsid varakult hakkama mõtlema, kuidas valijatele järgmistel aastatel seletada, et pole te nii lollid ja laisad ühtegi – ei tiku töölt metsa magama ega söö poole toobi viina eest paarinaelalise toore ahvena kõigi luude ja soomustega.

Ühesõnaga: miks „samba säilitajad” arvavad, et rahvas tormab pärast avamist sealt kiirkorras raha välja võtma? Kui opositsioon isegi nii arvab, kutsugu siis rahvast üles kogumist jätkama nendes suure tootlusega fondides, mis tagab meile muretu vanaduspõlve. Antagu mulle andeks, aga tundub, et selle sajandi esimeste aastakümnete valitsejad ise ka ei usu oma pühasse reliikviasse. 

Teiseks pani imestama, et opositsioon esitas pärast seaduseelnõu esimest lugemist 956 muudatusettepanekut. Õiguskantsler Ülle Madise, tõsine inimene, leidis, et valitsusel olnuks keerulisem, kui opositsioon esitanuks arusaadavamaid muudatusi (Delfi, 28.01.2018). Talv jäi taevasse, seetõttu oli vaja reha peale astuda. Mulle aga meenus VII riigikogu ja Keskfraktsiooni tollane liige Arvo Junti.

Äraunustatud vana

„Junti puhul on tegemist riskantsetest probleemidest ja olukordadest targu eemale hoidva mehega. Enne kui ta midagi ette võtab, paistab ta vaagivat, millist konkreetset kasu ta saab, ” kirjutas Virkko Lepassalu kogumikus „Keda me valisime?” (Tartu, 1993). 

Ei tea, kas tollane rahvaasemik sai teosest innustustust või tahtis ta muuta oma imagot, igatahes kirjutas tollane „staarajakirjanik” Arnold Kurb juba kuu aega hiljem „Riigikogu kõnepruugis on viimastel nädalatel populaarseks saanud verb juntima. See tuleneb keskfraktsiooni liidri Arvo Junti nimest ja tähistab mõttetut ja juhmi ajaraiskamist. Tõsi, kärukeeramises Junti erilist originaalsust üles ei näita. Tema võtetest võib mainida vaid pidevaid vaheaja palumisi riigikogu saalis (keskmiselt 10,4 vaheaega ühe töönädala, s.t. nelja tööpäeva jooksul). Vaheaegu võtab härra Junti eriti tihti nii põhimõtteliste küsimuste hääletamise puhul nagu seda on päevakorra kinnitamine ja läbirääkimiste lõpetamine. Riigikogu ülemöödunud esmaspäevase istungi algul teatas spiiker Nugis, et mälestame leinaseisakuga Gustav Ernesaksa. Automaatselt vajutas Junti nupule ja tahtis 10 minutilist vaheaega. Ülipiinliku olukorda siiski ei tekkinud, mõistlikumad keskerakondlased suutsid Juntile mõistuse pähe panna. (Liivimaa Kuller, 4.02.1993).

Sellesse kollase ajakirjanduse lipulaeva ülestähendusse tuleb suhtuda teatava reservatsiooniga. Ka Arvo Junti on hiljem protesteerinud ja märkinud, et obstruktsioonimeetodite nimetamine juntimiseks on sildistav, halvustav ja ilkuv. „Rääkida, justkui oleks tegu riigikogu ajaloolise märgistusega, on petteks üksnes lollidele ja neile, keda ainult tsirkus ja möll, veri ja sõnnik erutavad,” leidis hilisem vandeadvokaat tagantjärele (Postimees, 12.06.2015). Hinnangud tehtud tööle võivad olla erinevad, aga fakt jääb faktiks – Riigivapi III klassi teenetemärgi kavaleri (2006) tegutsemine VII riigikogus oli pehmelt öeldes ebakonstruktiivne. Nii nagu praeguse opositsiooni tegevus kogumispensioni muutmise küsimuses.

Aga fantaasial pole piire. Neljapäeva hommikul pöördusid sotsiaaldemokraadid presidendi poole palvega mitte välja kuulutada kogumispensionide seaduse muutmisseadus. Teisisõnu: riigipea pandi selle petitsiooniga sundseisu, õigemini kahvlisse. Alatu käitumine ja ma ei imesta, miks „minu kodupartei”on riigikogus statisti rollis (loe:kõige väiksem fraktsioon).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee